Kui kriitikaseminaride sarja “La Fabrique Critique” esimene istumine möödus akadeemilises, konsensuslikus ja sõbralikus õhkkonnas, siis teine oleng kulges juba särtsumises ja sädelemises.
Üksteisele olid ohtlikult lähedale istunud kunstnikud Al Paldrok ja Peeter Allik ning nende vastased, kunstikriitikud Heie Treier ja Ants Juske. Ehkki kired möllasid viisakalt ja teravusteni langeti harva, oli ilmselge, et kriitika temaatika on Eesti kunstis väga hell küsimus. Read the rest of this entry »

Lemmit Kaplinski poolt korraldatav kriitikaseminaride sari “La Fabrique Critique” on saanud Y-Galerii vaikivvalgete kaarte all toimunud avaüritusega esimese töövõidu.
Mart Velsker ja Indrek “fs” Mesikepp, kes katsusid mahutada end galerii madala lae ja selle ruumide juures suhteliselt arvuka osaluskonna vahele, maadlesid küsimustega, mis on vaevanud nii loomeinimesi kui laiemat avalikkust ja loomulikult kriitikuidki.
Kes siis ikkagi on kriitik ja mis on kriitika? Read the rest of this entry »

Kuuldes mõne kriitilise arvamuse vastulausena või kriitika ennetusena väidet “kui ei meeldi, tee ise paremini,” tekib mul alati tõrge ja arvamus taolisest arvajast langeb mõne punkti võrra.
“Tee ise paremini” on sama ümmargune ja läbimatu kaitserefleks nagu kristlik dogma Saatana kohta. Ehk siis: kui sa tunnistad Saatana olemasolu, siis sa järgid kristlikku dogmat. Kui sa ei tunnista Saatana olemasolu, siis kinnitad vana tõde, et “Saatana suurim võit oli veenda inimesi selles, et teda pole olemas.” Igal juhul on sul võetud võimalus midagi vastu öelda. Read the rest of this entry »

Erakordselt ahvatlev ja labane oleks öelda, et teater on tänamatu töö. Ei ole – aplaus on üks kõige ehedamaid, vahetumaid tänukogemusi, mida loomeinimene võiks tunda. See on visuaalne ja heliline kiitus neile, kes on just paar tundi saali ühes nurgas kõva häälega rääkinud, oma keha väänanud ja muljetavaldavaid päheõpitud tekstimassiive kordamööda ette kandnud.
Siiral aplausihetkel on teatrisaalis hõrgu maitsega ekstaatiline inimenergiate plahvatushetk, kus näitlejate poolt pika aja jooksul toimunud õrritamisele võib lõpuks vastata orgastilise vabanemisega. Kus pikka aega vait ja võimalikult liikumatult istunud inimmass tohib järsku kokkuleppeliselt kõva häält teha, huilata, vilistada ning käsi kokku taguda.
Ürgne ja ilus hetk. Read the rest of this entry »