Kui kriitikaseminaride sarja “La Fabrique Critique” esimene istumine möödus akadeemilises, konsensuslikus ja sõbralikus õhkkonnas, siis teine oleng kulges juba särtsumises ja sädelemises.
Üksteisele olid ohtlikult lähedale istunud kunstnikud Al Paldrok ja Peeter Allik ning nende vastased, kunstikriitikud Heie Treier ja Ants Juske. Ehkki kired möllasid viisakalt ja teravusteni langeti harva, oli ilmselge, et kriitika temaatika on Eesti kunstis väga hell küsimus.
Al Paldrokki vihastas see, et kunstikriitikud räägivad oma niigi vähestes arvustustes vaid oma teooriatest, ei puuduta eriti taieseid ja – mis kõige hullem – mõnitavad ka ise kunstnikke, rääkimata nende kaitsmisest niigi umbuskliku avalikkuse ees. Miks on lehepinda nii vähe, kui kriitikud nagu Juske istuvad Eesti Päevalehe toimetuses? Miks ei võidelda kunstile välja rohkem kõlapinda? Miks saavad suuri Kulka preemaid vaid heliloojad, näitlejad, kirjanikud? Miks võrdub eestlasele kunst vaid Jaan Toomiku legendaarse juhtumiga?
Mulle näis, et kunstnikud ootaksid kriitikult enda vahendamist ja kaitsmist, sest kirjanikel sellist vajadust pole. Igaüks võib minna ja võtta poeriiulilt raamatu ka siis, kui mõni kriitik on selle maha teinud. Ma ei usu, et asi on ainult luterliku kultuuri sõnakesksuses, et kirjanikud on pühamad lehmad kui teised. Pigem võib tõesti Paldrokil olla õigus selles osas, et kunstikriitikud ise räägivad kunstist üsna vähe. Arvestades seda, kui nõudlik töö on kunstikriitika, kui palju see nõuab aega (et näitustel käia) ja kui paljudel kriitikutel on ka muid töökohti, siis võib olla loogiline, et kunst ei saa isegi omaenda kriitikutelt piisavalt aega. Nagu seltskond nõustus, tõmbas KuMu loomine endasse terve hulga seni vabakutselisi kunstikriitikuid, kes töötavad nüüd seal ja ei kirjuta enam kunstist.
Sest kust me leiame kunstikriitikat? Paldroki väitel pole seda eriti ei “Sirbis”, “Eesti Päevalehes” ega mujalgi. Kunstikajastuse osas on tal köitev argument – mina mäletan näiteks nõukaaegsete “Vikerkaarte” puhul seda, et lugesin lapseliku huviga nii luulet kui vaatasin ka seal olnud kunstiartikleid. “Vikerkaar” on jäänud samaks, ka viimase numbri vahel on kunsti. Koos piltidega. Samas on mul raske öelda, kas kajastus on vähenenud või mitte, eks seda märkab paremini ikka oma valdkonna esindaja.
“Non Grata” esindaja Al Paldrok leiab, et nagunii pole praegusel kujul seda kunstimaailma (galeriisid, kriitikat, tunnustussüsteemi) vaja. Heie Treier torkas selle peale, et “Non Grata” on loonud oma mulli, mistõttu seal sees töötavad asjad teistmoodi – neil on oma kriitikud, tunnustus, galeriid. Paldroki põhiline probleem kunstimaailmaga näis olevat aga mitte selles, et ta olemas on, vaid selles, milline ta on. Paldroki arvates on kriitik praegu pigem vastaline, kes mõnitab ja laimab kunstnikke. Kui selliseid asju teevad muu valdkonna esindajad, on see labane, kui aga kunstikriitikud, on see küündimatu.
Kas on asi selles, et kunstnikud ja kriitikud ei puutu omavahel enam kokku niimoodi, nagu varem? Heie Treier kinnitas, et kriitik saab just kaasaegsete kunstnikega suheldes abi enda eksistentsialismis. Nagu ütles Al Paldrok, polegi kunst muud, kui maailma tajumine. Niisiis aitab kriitik ideaalsel juhul vahendada seda, kuidas kunstnik maailma näeb ja mis meil sellest kasu on. Tegelikult pole aga selge, kas kunstnike-kriitikute omavaheline semmimine aitaks sellele vahendamisele kaasa või muudaks kriitika liiga subjektiivseks.
Treieri ja Juske sõnutsi suhtlesid kriitikud kunstnikega varem märksa rohkem, istudes nendega sõna otseses mõttes veiniklaasi taga koos. Samas oli neil siis ka rohkem aega. Kuna kunstikriitika ei saa tänapäeval olla tasuv töö, siis on ta parimal juhul lisafunktsioon. Juske peab end kunstiteadlaseks, kes on küll kirjutanud üle 3000 artikli, kuid ei ole siiski nii-öelda täiskohaga kunstikriitik. Treier peab üleval ajakirja kunst.ee. Siia lisanduvad mõlema puhul loengud, seminarid, juhendatavad tööd jne. Selge see, et kõigi näituste ülevaatlik külastamine saaks olla mõeldav vaid noorte kriitikute puhul, kellel pole töiseid või perekondlikke sidemeid.
Vahest lugesingi seda välja ridade vahelt ja meelevaldselt, kuid jäi mulje, et kõigi kolme suust kõlas teatav üleskutse just noorte kunstnike ja kunstikriitikuks pürgijate aadressil: Eestis oleks hädasti vaja rohkem kunstikriitikat ja ennekõike oma valdkonda armastavaid kunstikriitikuid. Kuna niigi lühim kalendrikuu veebruar on Tartus veel kunstikuu, siis on see viimane võimalus teha esimene samm, tulevased kunstikriitikud.
Kunst kütab kirgi
Comments are closed.
#1 by vari on February 15, 2009 - 14:54
Ma arvan, et kunsti ei tohiks üldse kritiseerida.
Kritiseerimine on loomingu surm!
Kunstist tuleb rääkida, palju rohkem kui praegu räägitakse, kirjutada, näitustel kogetud MULJEID vahendada, väljendada oma mõtteid, mis tekkinud 1 v teise kunstniku loomega kontakti leides …
ainult mitte kritiseerida. See on mõttetuim tegevus.
#2 by Mario on February 15, 2009 - 15:08
Vari, siin on tekkinud mõisteline segadus – kogu kriitika kui sellise olemus peakski olema see, mida sa kirjeldad.
Kritiseerimine kui irisemine on moonutatud tähendus, mis on tulnud tähelepanekutest, et kriitika on sageli negatiivne.
Tegelikult võib kriitika tähendada ka muljete vahendamist, kiitmist, lausa ülistamist, mitte ainult virisemist.
#3 by Lemmit on February 16, 2009 - 02:36
varia: muuhulgas just täpselt selliste eelarvamuste hajutamiseks ma kriitikavabrikuga tegelema hakkasingi. Soovitan sul väga kuulata just esimese õhtu salvestusi, kus kriitika mõiste ja olemus üsna mitmeks komponendiks lahti harutatakse. Kergem lugemine esimese õhtu kohta siitsamast blogist.
http://www.v6lur.ee/lafabrique saab kuulata
Mario: võibolla paned edaspidi oma tekstidesse kohe lingi üritusele lehele ka, et tausta avada?
#4 by Mario on February 16, 2009 - 11:11
Lemm, jah, muidugi…
#5 by jack on February 16, 2009 - 13:50
Midagi ei ole teha, kui kultuurikiht on õhuke ning võimalikud kriitikud kumusse tööle lähevad ja töö kõrvalt kriitikaks aega ei leia. KuMu loomine pidigi vabakutselised kriitikud sinna tõmbama. Jääb vaid loota, et nende sealne tegutsemine kihti tihendab: kogemustega kriitikatraditsioon on jäämäe tipp, mis eeldab põhjalikku ja süvitsiminevat organiseerimis- ja teooriategevust. kunstitegevus (ka nt kõrgetasemeliste näituste korraldamine ehk olemasoleva traditsiooni immutamine värskesse kvaliteetsesse kogemusse), kunstikriitika ja kunstiteooria käivad selles mõttes käsikäes: kui sümbioosi ei ole, ongi platsis kriitik kui üheplaaniline vastaline.
mõte sellest, et kritiseerimine on loomingu surm, manab minu silme ette pildi romantistlikust kunstnikuhingest, kellele kõik peale täieliku heakskiidu toob pisara silmanurka, ning kunstikultuurist, kus konstruktiivne arutelu on sujuva liigutusega asendatud esitlusesaalis tikuvõileibade taga “muljetamisega”. tasub järele mõelda, mille surm see kriitika ikkagi on? kas ikka loomingu? võib-olla hoopis romantistliku kunstnikuhinge?
olles seda öelnud, tahan rõhutada, et eksisteerib vaatepunkt, millelt igasugune konstruktiivne kriitika on kunstiteose (produktiivne ja tähendusrikas) surm. sest igasugune kriitika – isegi nn. immanentne kriitika, mis lähtub ÜKSNES teoses vahetult antust ning heidab kõrvale kunstielu “muljetusliku” taustapomina ning autori-inistitutsiooni puutuva – piirab tahes-tahtmata teosele (ideaalis) olemuslikku kvalitatiivset paljusust, ambivalentsust, seesmist ammendamatust. õnnestumise korral on see piiramine tähendusrikas, ning minu jaoks on ta eelkõige tähendusrikas siis, kui toob esile teose niisuguseid aspekte, mis on teoses küll kohal, kuid mis selles otseselt ei avaldu või pole vahetult välja öeldud. sellega kriitika tapab teose (teeb sisselõike teose autonoomiasse), kuid vastukaaluks lunastab teosest mingi aspekti, mida sellest vastasel korral poleks üles leitud. kui kriitika seda ei tee, siis on ta kas halb kriitika või on teos ise halb – ning sellisel juhul peaks kriitika seda ka ütlema, ütlema konstruktiivselt ja põhjendatult ning mitte laskma romantistliku loojahinge võimaliku reaktsiooni ees käsi rüppe.
viimaseks nõustun sellega, et teooria ei tohi olla n-ö enesessetõmbunud ning peab tegelema taiese individuaalsete eripäradega. teooriaga on alati see oht: kui ta tegeleb pelgalt iseendaga, tõlgendab ta ka kõik teosed kerge vaevaga tasapindseks, üheväärseks: kõik teosed hakkavad liigse teooriakesksuse juures tähendaba või “korda saatma” üht ja sedasama asja. ning selles mõttes on igasugune teooriategevus teataval määral alati luhtaminek: sest teose autonoomiat rikutakse nii või teisiti, teose kvalitatiivse lõpmatuse piiramine toimub igal juhul. ka sinna ei ole midagi parata.
tänan lemmitut, et korraldas – failid on vägagi kuulatavad – ning mariot, et kajastas.
#6 by Randel on February 17, 2009 - 01:51
Kuulasin teist salvestust ja tahan midagi öelda. Ma ise tunnen, et kriitikud analüüsivad enamasti neid näitusi, millest nad
ise kergesti aru saavad või millega neil kergesti seosed tekkivad ja siis veel mõned üksikud näitused, mida nad
arvustavad sellepärast, et see neid inspireeris. Aga nende kahe vahel on hulk neid näitusi, kus kriitikul ei
teki sädet, või esmasel peale vaatamisel mingeid mõtteid ei teki, peale selle, et seda on nähtud ja olnu moodi
jutt. Tegelikult võib ju kunstnik tõesti sarnase teema või sarnast võtit kasutades nö probleemi esitada, aga
kindlasti on tal seal oma konks juures, midagi mis tegelikult muudab selle originaalseks. Ehk siis kriitik jääb
liiga lähedale oma seisukohtades tavalise näituse külastaja omadega, väike erinevus on ainult tema suurem
erudeeritus selles valdkonnas. Kui oli juttu, et algselt oli kriitik kuntsniku ja publiku vahendaja, siis praegu
on kriitik liialt kaldunud võtma publiku rolli.
#7 by Lemmit on February 17, 2009 - 14:58
Rõõm, Jack, ka sinust kuulda. Ma panin sind lafabrique listi ka – ootan su sädelevaid sõnavõtte kas seal. Kui listist välja tahad, pead jooma minuga ära terve veini.
Edasi teema juurde: kunstiteosel on ju ometi erinevaid tasandeid ning kui mõnede puhul võib kriitika olla üleliigne, siis mõned neist on haaratavad ainult kriitika läbi. Kui täiesti näiteks rääkida Peirce’i järgi esmasusest … kolmasusest, siis tegelikult kolmas kui kokkulepete ja konventsoonide kiht ei tohiks kriitika läbi küll midagi kaotada, üheski universumis ega ismis. Muidugi – mõned ismid ei tunnista üldse konventsionaalse elemendi olemasolu teoses…
Lõpetuseks eelinfo: sel reedel kell 17:00 grand old lady Eha Komissarov ja TÜ Semiootika osakonna vanemteadur Jelena Grigorjeva. Seekord ei piirduta teooriaga vaid kohale tassitakse datakahur ja tulistatakse kuulajaid analüüsiga :)
#8 by Mario on February 17, 2009 - 15:22
Jack, põhimõtteliselt võtad sa kolmanda lõiguga kokku minu suhtumise kriitikasse. Jah, see paneb teatud mõttes lukku mingi kindla “vastusevariandi”, kuid õnnestunud kriitika avab teoses mingi aspekti, mida autor tihti ise ei näinud/ osanud näha/ saanudki näha.
Lõpmatuse piiramine on minu jaoks paratamatus, mis samas algab ka teose avaldamisega, sest sellest hetkest kaotab autor õiguse uskuda selle lõpmatusse, kuna esimene inimene väljaspool autori mõistust näeb teost juba mingil teisel moel.
#9 by hmm on February 18, 2009 - 14:31
aga mis sa arvad sellisest kriitikast, mis keerutab tuulispasa yles yhe v6i teise teose ymber – et oh mis t2hendus, oh millised seesmised j6ud jne. Aga kunstnikul oli tol hommikul lihtsalt kerge pohmell ja ainult kolm p2eva n2ituse avamiseni? Talle endale see teos eriti ei meeldi, aga midagi paremat sinna seinale panna ka ei ole. v6i oli tegu tellimust88ga ja kunstnik lihtsalt sellep2rast “sisenes uude dimensiooni oma loomingulises vaatem2ngus” ja enam kunagi hiljem ta sinna ei sisene? Kust teab kriitik, mis kunstniku sees toimub?
#10 by Mario on February 19, 2009 - 12:45
Hmm, see on alati keeruline küsimus – kui sa oled kunagi loonud midagi nö. lati alt ja keegi teine loeb sellest õhinal välja Tõesti Suurt, kas siis tähtsam on tunnistada tõtt või leppida sellega, et äkki tähendabki teos teiste jaoks rohkemat kui sinu jaoks?
#11 by jack on February 19, 2009 - 21:27
Nii nagu kunstniku jaoks pole tähtis “tunnistada tõtt”, kui tal on protestantlik-moraalne paine selles ees, et tal on lihtsalt nii palju annet (ja võib-olla sugugi mitte töökust) – kunstiteos ning see, mis temast välja loetakse, on ise tõde, ilma et kunstnik seda teaks – ei peaks ka kriitik mõtlema mitte “autori kavatsuste” või loomissituatsiooni üksikasjade ja võimalikkuse tingimuste peale, vaid keskenduma teoses vahetult antule.
ma jään selle juure: kunstnik loob, aga ei saa oma loodut mitte kunagi tundma. see on kriitik või mingis muus vormis Teine, mis peab talle ütlema, millega ta on hakkama saanud või mis see on, mille meelevalda teda pidurdamatult üha tagasi kisutakse. Tõeline Kriitik on see, kes oskab talle seda öelda ning on suuteline talle selle ütlemise kaudu edasist voli andma, aga on loomingu suhtes ebaõiglane, kui ta teeks seda “kunstniku sees toimuvast” lähtuvalt.
protestantlikul tööeetikal on loominguga väga vähe pistmist.
#12 by Andri on February 22, 2009 - 21:55
Ma ei ole päris kindel, kas see on rohkem mu isiklik tunne või teoreetiline arvamus, ent minu jaoks on kunst eelkõige vabaduse vald. Kunst laias mõttes hõlmab igasugust tegevust, mis nõuab mõtte või keha keskendumist. Siin blogis on juttu peamiselt visuaalsetest kunstidest. Kuna kõikidest kunstidest on teoreetilises mõttes kõige tulemusrikkamalt räägitud kirjandusest, siis tasub siin aeg-ajalt võrdluseks ka sellest rääkida.
Mulle meeldib postmodernistlikus ja poststrukturalistlikus teoorias eelkõige vabaduse avardumine. See, kuidas autor oma töö vabaks annab peale seda kui ta lõpetanud on. Keegi teine võib tema loo või kujundi jälle üles korjata ja oma töös kasutada, ja nii edasi, ja nii edasi. Ideaalne ongi selline kirjandus, kus autor võib vabalt liikuda mistahes suunas, mille sisetunne talle ette ütleb (autoriõigust rikkumata). Selles mõttes on ka kunstikriitika kunst.
Täielik vabadus sallib ka sellist kriitikat, ja kriitika kriitikat, mis järjest ette kirjutab, kuidas istuda ja kuidas astuda. Mina eelistaksin sellist kriitikat, mis räägib rohkem üldistest põhimõtetest ja konkreetsetest töödest ja vähem nõudeid esitab, sest vabadus vabadust piirata piirab vabadust. Ent vabadusel on ka soovimatuid vorme, seepärast tasub vahel meelde tuletada selliseid keelureegleid nagu Ockhami habemenuga või argumentum ad hominem. Siin on üks olemuslik erinevus kriitika ja kunsti vahel, et kriitik peaks koguaeg niihästi seda habemenuga kui ka argumenti kaasas kandma ja enda peal tarvitama, kunstnikul neid vaja ei ole. Sest kriitik, kes tahab teoreetiline olla, peab arutlema selgelt, olema arutluses järjekindel, nägema oma esemes tõde ja sellega tegelema. Teine oluline erinevus on veel see, et kriitika hetkel on kunst aprioorne ja kriitika aposterioorne, mistõttu ei ole hea toon, kui kriitik hakkab kunstnikule näpunäiteid jagama, kui ta just maksva tellijana ei esine. Kunstnik valib endale ise suunaja või suunatähise. Kunstnikul on lubatud eksida, aga kui kriitik nii kõvasti eksib, et eksitus tõlgendusvabaduse piiridest välja langeb, siis on jama.
Hinnanguid võib anda küll, need on tagantjäreleasjad. Võib vaielda, kuivõrd kriitika tundeid peab säästma. Ent nii või teisiti, kriitik võiks rääkida asjast. Selles mõttes ei ole mõtet hinnata tööd heaks või halvaks, kui ei ole selge, mis on hea ja halva kriteerium.
Nonii, alustasin vabaduse kuulutamisega ja lõpetasin kriitiku ahistamisega. Ahjaa, mitte ainult kunstnikel ja kriitikutel ei tasu koos teed juua, seda võivad kriitikud ka omavahel teha. Seepärast on kriitikavabrik hästi teretulnud.
#13 by Non Grata on February 24, 2009 - 13:04
Tahaksin ikkagi korrigeerida seda kokkuvõtet:
“Al Paldrokki vihastas see, et kunstikriitikud räägivad oma niigi vähestes arvustustes vaid oma teooriatest, ei puuduta eriti taieseid ja – mis kõige hullem – mõnitavad ka ise kunstnikke, rääkimata nende kaitsmisest niigi umbuskliku avalikkuse ees.”
1. Keegi ei olnud vihane.
2. Väide “kunstikriitikud räägivad oma niigi vähestes arvustustes vaid oma teooriatest, ei puuduta eriti taieseid” kuulus keskustelus hoopis Ants Juskele. Mina väitsin, et eesti kriitika keskendub lokaalsele kitsalt valdkondlikule taustsüsteemile ja kunst iseenesest teda ei kõneta. Vastupidi – ma väitsin just, et liiga vähe üldfilosoofilist teooriat on eesti kunstiteaduses.
3. “…mõnitavad ka ise kunstnikke” asemel väitsin, et kunstikriitikud taastoodavad oma kirjutistes netikommentaatorite keeleuuendusi, võimendades seda marginaalset nihilismi sootsiumi teadvusesse.
“Paldroki arvates on kriitik praegu pigem vastaline, kes mõnitab ja laimab kunstnikke”
Sellist asja ma kindlasti ei väitnud ja ma ei arva ka niimoodi. See on muidugi väga tüüpiline vastandamine kunstnik vs. kriitik. Pealiskaudselt kokkuvõtet koostades on sellesse lõksu ahvatlev langeda aga toimunu taandamine sinna on õhtulehelikult banaalne. Kriitikavabrik toodab ikka uutmoodi toodangut mõtteturule, mitte ei kopeeri massiproduktsiooni.
#14 by Mario on February 25, 2009 - 11:55
Al, keegi ei olnudki vihane selles mõttes, et oldi raevus. Hea küll, võime võtta seda kirjandusliku liialdusena.
Teise väite puhul mäletasin mina seda, kuidas sulle ei meeldinud, et kunstikriitik kasutab oma artiklit mitte nähtud kunstist, vaid mingist teda huvitavast (ja nähtust täiesti sõltumatust) teooriast rääkimiseks. St. keskendub millelegi hoopis muule.
Kolmanda täpsustuse puhul nõustun.
Vastalisuse juures pean ma ise rõhuasetuseks sõna “praegu”, st. tegemist pole sünnipärase ja lahutamatu asjaoluga. Aga iseenesest tundub mulle ikkagi, et paratamatult on alati looja-tõlgendaja suhe, olgu see siis kunstnik vs. kriitik või luuletaja vs. kriitik. Aga selge see, et see suhe ei pea olema vaenulik ja vastandlik. Ideaalis võiks kriitik avada ka loojale endale uusi mõtteid ja vaatenurki.