Egokulturism

Lemmit Kaplinski poolt korraldatav kriitikaseminaride sari “La Fabrique Critique” on saanud Y-Galerii vaikivvalgete kaarte all toimunud avaüritusega esimese töövõidu.
Mart Velsker ja Indrek “fs” Mesikepp, kes katsusid mahutada end galerii madala lae ja selle ruumide juures suhteliselt arvuka osaluskonna vahele, maadlesid küsimustega, mis on vaevanud nii loomeinimesi kui laiemat avalikkust ja loomulikult kriitikuidki.
Kes siis ikkagi on kriitik ja mis on kriitika?
On ilmselge, et nii lühikese arutelu ja isegi korduvate kohtumiste puhul pole lootust kindla vastuseni jõuda, kui sedalaadi mured on vaevanud kultuuri juba tõenäoliselt aastatuhandeid. Ilmselt sellest hetkest, kui üks inimene üritas avaldada arvamust teise inimese teose kohta.
Kriitika ja kriitiku olemus ei saa muidugi olla staatiline ja muutub ilmselt sama tajumatu regulaarsusega kui kultuur isegi. Seepärast tuleks eelpool toodud küsimustele lisada täiendav sõna “tänapäeval”.
Velsker ja Mesikepp nõustusid, et tänane kriitik on tõenäoliselt lühema ajaloolise mäluga kui veel üks põlvkond tagasi, kuna Velskri hinnangul oli Nõukogude Liidus lihtsalt sedavõrd vähem võimalusi ja allikaid, mistõttu kriitik sai minna süvitsi. Siia võiks lisada Lemmit Kaplinski arvamuse, et kui vertikaalselt (so. ajaliselt) on kriitiku haare lühenenud, siis horisontaalselt (so. ruumiliselt) on haare kahtlemata laienenud. Tänane kriitik on enamasti kokkupuutes paljude kultuurivaldkondade ja -ruumidega, valdab sageli mitut keelt ja on seetõttu võimeline võrdlema mitte ainult oma kultuuriblokki, vaid erinevaid kultuure ja nähtusi.
See seab kriitikale ja kriitikule omad nõuded ja ootused ning toob muidugi kaasa ka omad halvad küljed. Mesikepp tunnistas, et kirjandusarvustajate seas esineb liigagi palju neid, kelle arust arvustus polegi muud kui inimese subjektiivne arvamus sellest, kuidas ta antud teost luges. Tõsisem kriitik peaks olema võimeline siiski valdama lisaks subjektiivsele kogemusele ka teoreetilist keelt, omama analüüsivõimet ja asetama taiest võrdlustesse oma kontekstiga. Lihtne artikkel teemal “see raamat mulle ei meeldi” pole veel päris, kriitiline arvustus.
Kindlasti on avaldamiskergus (ka Interneti pakutav samizdat keskkond) tekitanud olukorra, kus arvustusi on igasuguse tasemega, kuid siinkohal leian isiklikult, et Internet on loonud samas ka võimaluse neile, kes mingil põhjusel ei ole saanud/tahtnud avaldada oma arvamust nö. ametlikes kanalites.
Tehniliselt ei tohiks olla võimatu olukord, kus mõne kultuurikriitiku või lihtinimese blogiarvustus on kõrgema tasemega või kõnekam kui mõni tülpinud tellimuskriitiku poolt valmis treitud ja paberkandjal avaldatud artikkel.
Või mis võimatu, seda on juba ammu juhtunud. Mäletan olukordi, kus ma olin rabatud sellest, kui halba teatrikriitikat on mõned tunnustatud kriitikud saanud avaldada muidu nii väärikas väljaandes kui “Sirp”. Ei tea, kas Danzumehe arvustused on ametlikult kriitika või mitte, kuid on ikka üsna kõnekas küll, kui tähtsa teatrikriitiku “arvamus” jääb kordades alla nö. suvalise blogija pilgule.
Loodetavasti aitab “La Fabrique Critique” edaspidi selgitada, miks selline asi juhtub, kas selles ei peitu mitte mõne tulevase arengutrendi alged ja miks peaks üldse eristama andekama blogija arvustust akadeemilise, kuid erakordselt halva kriitiku sulest.