Egokulturism

Hendrik Toompere ja Vanemuise tõlgendus Kafka “Lossist” meenutab oma käsitluselt Eesti ühte parimat filmi “Vernandat”. Eks teema on ka sarnane ja probleemistik ligilähedane. Igal juhul on küsimus vabaduses ja seda just erinevatel tasanditel.
Toompere “Loss” on minu jaoks suurepärane, voogav ja pulbitsev kokkupõrge Inimese ja Süsteemi vahel. Esimest esindab Maamõõtja, teist Loss oma kõigis eluvormides. Pahaaimamatult Lossi rüppe sattunud inimene on võõrkeha, kes ei kuulu grupiolendisse ja keda samas tuleb Lossi arvates endas ära seedida.
Kui Maamõõtja otsustab Lossist lahkuda, kõnnib ta vastu kivimüüri. Ühest küljest oleks tal nagu tee vaba ja kõik utsitavad lahkelt, et ta võib soovi korral minema kõndida, kuid tegelikult ei saa Lossist lahkuda ja siinkohal ei mõtle ma mitte Lossi kui hoonet, vaid kui protsessi…
See olukord meenutab inimsündi – kui sulle elu ei meeldi, siis tee talle ots peale, ise sa ju tulid siia maailma. Jah, tulid, aga ilma enda tahtmiseta. Sind “määrati” siia maailma samamoodi, nagu Maamõõtja määras Lossi üks dokument. Sul otsekui oleks vabadus käituda oma äranägemise järgi, otsekui oleks vabadus kui selline, kuid tegelikult seda pole.
Juriidiliselt on kõik korrektne. Kõik oleks justkui sinu otsustada ja lunastuse tagaks väga põgus ja kiire vestlus müütilise isandaga, aga tema juurde kahjuks hetkel ei saa. Võib-olla homme. Võid ju alati kirjutada kaebe- või palvekirja või saata sõnumi ja sõnastada selle, mis sind häirib. Ustav käskjalg talletab iga su sõna ja intonatsiooni täiusliku täpsusega. Seda sõnumit isand küll kunagi ei kuule ega loe, aga vabadus sõnumit saata on sul ju olemas.
“Loss” on õõvastav ka selle poolest, kuidas laval on kaks organismi – Maamõõtja ja Loss. Kõik tegelased väljaspool Maamõõtjat on otsekui ühe risoomi, hiiglasliku grupimõtte väikesed viljad, mis kõnelevad oma isanda, ühise mõtte häälega, olgu neil ametlikult ükskõik milline vorm või funktsioon. Kõige paremini teebki selle puust ja punaseks tõeliselt nauditav telefonistseen, kus kõneldakse ühest suust.
Ja eriti teravalt tuleb grupiolevuse vorm ilmsiks läbi Frieda, kes rebitakse korraks Maamõõtja kätega ühisolendi kehandist eemale. Pidepunktita jäänud Frieda klammerdub ühelt poolt meeleheitlikult uue isandvormi külge, teiselt poolt pöörab oma pilgu ikka ja jälle Lossi vormide poole tagasi. Selle “saadikud”, nagu tema neid nimetab, haaravad ta uuesti enda embusesse ja Frieda ei tundu olevat kordagi tegelikult täielikult Lossi varju alt vabanenud.
Hirmutavaks muudab asja aga see, et ega Loss Friedat ei vaja. Tema asemele on grupivorm pannud juba uue naise, kellel on sama kõnnak, mõtted ja sõnad. Grupiolendi jaoks pole tähtis mitte funktsiooni täitva keha sisu, vaid vorm. Kui uus keha, Pepi, eemaldataks Lossist, läheks baarileti äärde järgmine naine, kes kõnniks samamoodi kui Frieda ja Pepi enne teda.
Sama traagiliselt ja hoolimatult liigutab Loss teisigi. Kahendsüsteemina ilmuv lahutamatu Artur/Jeremias lüüakse ühel hetkel pooleks ja uude rolli tõugatud Jeremiase sees näib toimuvat lahing samasuguse inimliku, hirmunud segaduse ja kalgi, ülevalt poolt pähe surutud kindlustunde vahel, mis piinab ka Friedat.
Ainus, keda Loss ei saa tegelikult valitseda, on Maamõõtja. Lihtsalt sellepärast, et ta on võõrkeha, mis on sattunud Lossi samamoodi nagu liivatera satub merekarpi.
Loss ei saa Maamõõtjat tegelikult pillutada ja väljastada, kuid ta saab võõrkeha tappa, lämmatades ta oma vormide küllusega. Lõpustseenis, kus kaotanud võõrkeha ümbritseb pomisev-mõmisev-sosistav grupivormi kobar, moodustub pentsik inimpärl, mille sisimas on surnud, aga päris keha, päris inimene.
See ei ole lugu ainult bürokraatia hulluksajavast labürindist. “Loss” on valm, allegooria sellest, kuidas Inimene suhestub Süsteemi. Maamõõtja on lahingu juba ette kaotanud, sest tema on üks aste allpool. Inimene ei saa kunagi Süsteemi võita – ta ei asu samal tasandil.
Lõpurepliigid annavad siiski kätte selle ühe võtme, mis peaks peletama tekkinud rusutuse – nii nagu Inimene ja Süsteem on eri tasemetel, on erinevatel tasemetel Süsteem ja Armastus.
Ka Süsteem ei saa kunagi Armastust võita.