Aeg on pime, nohune ja rõske, aga tee läbi Kesk-Eesti lumiste metsade on alati kuidagi rahustav. Isegi see, kui ees ja taga kihutavad kahe tugeva lambiga, üle tonni kaaluvad ratastel kastid, on täiesti üleelatav. Kõige parem on sõita bussi või rongiga, sest siis peab teed jälgima keegi teine, kuid ka autoga on täiesti võimalik roolis mediteerida. Kogenud arvutimängurina olen harjunud sellega, et kogu tähelepanu peab sel hetkel püsima kahe tähistatud joone vahel – peamise tänu selle eest võlgnen ilmselt legendaarsele mängule „TIE Fighter“*, mis, vabandage väljenduse pärast, rokkis täiega. Ühtlasi õpetas seda, kuidas kogu valguspargi ja tulevärgi vahel keskenduda mõttelisele joonele, mis viib edasi. Nii et pimedas sõitmine pole minu jaoks mingi eriline karistus.
Miks teed ääristavad lumised metsad mõjuvad rahustavalt, ei tea ma siiani. Võib-olla sellepärast, et ühtlane tumeroheline (ja talvel valge) foon on heas mõttes uinutav. Või siis on lihtsalt ilus.
* No ja „Need for Speed“ sarjale…
