VI pilt

Bari, Itaalia. 27. juuni.

Kus trotsitakse karisid, valatakse veini läbi jää ja võideldakse Lõuna-Itaalia tehnoloogiaga.

Hommikul jõudis praam Brindisisse, kus me sõitsime maale ja asusime kohe itaallaste kõnepruugis lahkelt “kiirtee” nime kandvat moodustist mööda Barisse sõitma.

Barist teadsin ma enne ainult niipalju, et kui sõber Tram saabus 2003. aastal oma Euroopa tuurilt, siis ta sülitas selle Itaalia lõunaosa ühe suurima tööstuslinna aadressil ainult tuld ja tõrva.

“Kole, mõttetu tööstuslinn! Keegi ühtegi keelt ei oska. Kui ma kuulen veel kunagi kedagi ütlemas “Buongiorno!”, siis ma lasen ta maha.”

Arvestades seda, et mulle oli Itaalia seni meeldinud - kokkupuuted piirdusid selleks hetkeks Põhja-Itaaliaga - ja et ma õppisin 2006. aastal vabatahtlikult ka kaks semestrit itaalia keelt, siis tõmbasin ma mõttes Trami karmist hinnangust kõvasti värve maha. Eeldasin, et Bari on ilmselt suur, peamiselt tööstusliku iseloomuga linn, kus pole eriti turiste ja kus seetõttu ei räägita suurt midagi peale itaalia keele.

Tegelikkus oli meeldivalt teistsugune. Jah, Bari on küll Lõuna-Itaalia suuruselt teine tööstuslinn, kuid seal on ka väga toekas vanalinnaosa, kus on võimalik jahedate kiviseinte vahele pressitud väänduvaid tänavaid pidi vantsida ja tillukestes kohvikutes veini trimbata.

Algne kaart aadressilt http://www.big-italy-map.co.uk.

Hetkel elab Apuulia piirkonna pealinnas pisut üle 300 tuhande elaniku. Antiikajal ei paista tal olevat olnud erilist rolli (peale selle, et tegemist oli vägeva kalasadamaga), kuid see muutus 847. aastal, kui Bari vallutasid moslemid, kes tegid sellest väikese iseseisva emiraadi pealinna. Bari kolmas ja viimane emiir, Sawdan, saavutas Abbasidi impeeriumi ametliku heakskiidu, millega Bari emiirist sai impeeriumile alluv prefekt.

870. aastal vallutasid lombardid, frankid ja Bütsantsi armee värske emiraadi siiski kristlastele tagasi.

All vasakul olev vallikraav kaitseb vasakule jäävat normannide Castello Svevo lossi, mille William I tõstis kivikaupa lahti ja mille Frederick II pani jälle ilusti kokku.

1095. aastal esines Baris Amiensi preester Pierre, kes tegi oma järjekordset kihutustööd, millega ta õhutas minema I ristisõtta. Reklaam töötas ja Bari sadamast lahkus Tõotatud Maa suunas terve parv jobukakke, kellest suurem osa löödi saabumisel seldžukkide poolt ilma eriliste tseremooniateta maha.

1156. aastal “külastas” linna Sitsiilia kuningas William I. Normanni päritolu härrasmees, kelle poja Dante paigutas “Eksituste komöödias” paradiisi avarustesse ja kelle alluvuses töötas tallinlastele küllaltki tuttav geograaf Al-Idrisi (vihje: Kolõvan), ei hoidnud viikingiverd vaka all. Ilmselt Bütsantsi südamepõhjast vihkav William I lasi impeeriumile kuuluva Bari täiesti maatasa teha.

Linn hakkas paremini elama alles Püha Rooma Keisririigi imperaatori ja Sitsiilia kuninga Frederick II ajal. Paavst Gregorius IX poolt Antikristuseks kuulutatud kuningas oli kõiksuse hävitaja kohta üllatavalt tsiviliseeritud inimene, kes valdas kaasaegsete kinnitusel üheksat keelt ning kirjutas seitsmes keeles. Frederick II toetas teadust ja kauneid kunste, nautis luulet ja mõjutas oma soosingu ning toetusega kõvasti tulevase itaalia keele teket. Usupimeda keskaja kohta värskendavalt skeptilise ja teadushimulise kuninga õukonnas töötas teiste seas ka selline raskekaallane nagu matemaatik Fibonacci. Võib-olla just Frederick II õukonna kaudu hakkas Euroopasse levima ka nulli mõiste. Frederick II on ise öelnud: “Meie eesmärgiks on kirjeldada asju nii, nagu nad on”. Kuningas kritiseeris ka keskajal suure vaimustuse pälvinud Aristotelese teooriaid, märkides: “Me leiame palju tsitaate teistelt autoritelt, kelle väiteid [Aristoteles] ei tõendanud ja kes ise ei rääkinud oma kogemuste põhjal. Tõeni jõudmine ei saa aga kunagi põhineda vaid kuulujuttudel.” Mees minu maitse järgi.

Antikristus, kellel soontes voolas sarnaselt Williamile normanni verd, ehitas - erinevalt oma lammutavast eelkäijast - Bari kindlustused uuesti üles. Frederick II, kes võttis Baris 1222. aastal väärikalt vastu ka frantsiskaani ordu asutanud tulevase pühaku Franciscuse, armastas Apuulia maakonna pealinna nii väga, et lasi sinna ehitada mitmeid losse ja paleesid. 1228. aastal kuulutas Frederick II Kuuenda ristisõja Barletta lossi rõdult pidulikult avatuks. 1250. aastal suri kuningas Apuulia maakonna lääneossa ehitatud Fiorentino lossis.

Frederick II surma järel läks tema suguvõsal Baris pisut halvemini. 1265. aastal istusid lapselapsed vanaisa poolt taastatud Castel del Monte lossis juba vangidena. Apuulia uued valitsejad, Anjou ja Aragoonia dünastiad, hoidsid maakonda mitu sajandit enda käes. Napoli printsess ja Milano hertsogi abikaasa Isabella di Aragona lasi Castel del Monte lossi suurendada ning tegi sellest oma eraresidentsi. Tema tütar, Poola kuninganna Bona Sforza d'Aragona, tugevdas Bari ja Krakowi sidemeid ning naases elu lõpul Barisse, kus ta 1556. aastal mürgitati väidetavalt Hispaania kuninga Philipp II käsul.

Peale Bona surma võeti linn Hispaania asevalitsejale kuuluva Napoli kuningriigi koosseisu ja Baris algas - sarnaselt kogu maakonnale - pikk allakäik. Alles 1808. aastal Napoli kuningaks nimetatud Joachim Murat äratas linna ellu. Kuningas käskis ehitada uue, modernse põhiplaaniga linnaosa (mida kutsutakse tänaseni Murattianoks) ning Barist sai piirkonna kõige olulisem linn ja sadam. 1816. aastal, peale palavikulist perioodi, mille lõpus kuningas lasti maha, liideti Napoli kuningriik Sitsiilia kuningriigiga. Bourboni dünastia valitsemise all rahutuna käitunud Mõlema Sitsiilia Kuningriik hakkas aktiivselt võõrvõimu vastu võitlema ja 1860. aastaks sai piirkonnast uue Itaalia osa.

1943. aastal talletus Bari ajalukku märksa ebameeldivamal põhjusel - Barist sai ainus linn Teises maailmasõjas, kus toimus keemiarünnak. Nimelt pommitasid Saksa hävitajad Bari sadamat, mis oli liitlaste jaoks väga oluline tugipunkt. Tihedalt ülerahvastatud sadamas uppus mitu liitlaste laeva, sealhulgas Liberty-klassi kaubalaev “John Harvey”. Viimase peal oli ülisalajane laadung sinepigaasi, mida kavatseti kasutada vaid juhul, kui sakslased kasutavad keemiarelva esimesena. Churchilli käsul hävitati kõik tõendusmaterjalid laeva laadungi kohta ja seetõttu jäi juhtum kauaks sõjasaladuste hulka.

Tuvid, motorollerid ja vanalinn - rohkem itaaliapärane oleks see stseen vaid siis, kui tiibadega vehkivad, geelitatud tuvid jooks espressot ja sööks pizzat.

Nii palju siis selle pealtnäha igava ja tegelikult tavalisest tööstuslinnast oluliselt huvitavama paiga ajaloost.

Meie saabusime Barisse päikselisel hommikul ja peale seda, kui me olime kogenud tavalise tööpäeva liiklust ühes lõunamaises suurlinnas, otsustasime esimese asjana linnast pageda. Üheks põhjuseks oli ka see, et Dubrovnikusse suunduvatele praamidele sai pileteid osta alles õhtul.

Tuututavade autode summast põgenedes sõitsime rannikut mööda allapoole ja leidsime end varsti mere äärest. Oma eelmisest Euroopa reisist mäletasin horvaat Marko irvitades pillatud kildu, et merehoovuste liikumise tõttu satub kogu Balkani saast kenasti Ida-Itaalia rannikule ja seepärast käivad itaallased pigem Horvaatias puhkamas.

Minu kogemuse järgi on vähemalt Bari lähedal merre raskem minna hoopis seetõttu, et kogu rand on täis üliteravaid kive ja minikarisid ning tugev lainetus lükkab ujuja väga jõuliselt randa (ja kivide vahele) tagasi.

Henrik põgeneb kivist žilettide eest.

Peale ujumist uurisime kohalikku väikelinna Polignano a Mare't, kus vanalinn pani Itaaliale iseloomulikult suud maigutama. Peaaegu et iga hoone oli mitusada aastat vana ja soolasest õhust surnukahvatuks pleekinud. Meri oli järsu kalda sisse lõiganud mitmekümne meetri kõrguse lõhe, mille ääres kõõlus vanalinn ja väike restoran, kus pakuti mereandidega ülekülvatud gnocchi-taldrikut. Tekkis küll tunne, et olen Itaalias.

Rahumeelne Polignano a Mare. Motoroller on kohustuslik pildielement.

Tagasi Barisse naastes uitasime ringi vanalinnas ja ma veendusin, et linnal on oma võlu. Vanalinn elab. Antiikajast pärit veesüsteem toidab endiselt purskkaeve, linnaplatsidel on kohvikud, kus kohalikud veedavad oma aega. Ühel taolisel platsil toimus ka lõunamaine stseen.

Tillukeses välikohvikus istusid mitu Bari elanikku ehk “baresit” (kui mäletate itaalia jalgpallurit ja praegust AC Milani noortetreenerit Franco Baresi't, siis tema perekonnanimi tähendabki “Bari elanikke”). Platsi vastas asuva vana maja üks rõduuks löödi lahti ja rõdule astus vanadaam, kes hakkas kätega vehkides ning itaallaslikult veniva ja soiguva sõjakisaga kohvikust kedagi koju kutsuma. Peale minutilist tiraadi tõusis üks soniga vanamees kohvikus stoilise rahuga püsti ja asus maja poole kõmpima, saateks lakkamatu sõitlemine. Kui vanamees oli majja kadunud, keeras vanaproua end näoga rõduukse poole ja jätkas riidlemist tühja toaga. Lõpuks kõndis ta tuppa, kust oli endiselt kuulda peapesu, mis järsku katkes.

Mõni hetk hiljem ilmus rõdule vanamees, kes jäi igatseval pilgul kohviku suunas vaatama. Ei tea, kas daam sai rahu rikkumise eest kõrvakiilu või mitte, kuid igal juhul katkes ta näägutamine küll üsna ootamatult.

Sugugi üllatav polnud ka see, et me olime ringiluusimise ajal tunnistajaks ka pulmatseremooniale. Katoliiklik maa ikkagi - eriti lõunas - ja abielueelne semmimine on tõonäoliselt rohkem põlu all kui põhjas.

Frederick II poolt taastatud Castello Svevo kõrval leidsime endale pisikese veinikohviku/poe, mille ees istudes oli hea vaadata kohaliku elu kulgemist. Minusugusele veinivõhikule oli ootamatu see, kuidas meile veini serveeriti - kelner asetas lauale veinipudeli, karahvini ning jäänõu. Jääkuubik jäi karahvinile kurku kinni ja vein valati sellest läbi. Minu jaoks oli täielik šokk see, kuidas eelnevalt toasoojana maitstud tavapärane vein muutus jääd läbides erksaks, elusaks ja vaimustavaks. Pole siiani suutnud seda trikki korrata, ehkki mulle tundub, et suvel peakski veini valama läbi jää.

Esineb Bari tüdruk. Taustal Castello Svevo.

Sealsamas veinipoe ees esines meile improviseeritud kavaga üks väike Bari tütarlaps, kes otsustas kasutada päiksevarju toru oma tantsusammude fookusena. Tüdrukut ei paistnud häirivat, et me tegime näo, nagu me ei jälgiks teda. Kui sa oled nii väike, siis on kogu maailm sinu publik.

Ainus tõend sellest, et ma reisil märkmeid kirjutasin. Laual on ka Taneli töövahend.

Peale meeldivat päeva oli aeg valmistuda praamireisiks Dubrovnikusse. Selleks tuli loomulikult osta praamipilet ja nii lihtne toiming võtab tavaliselt vähe aega ning ei ole eriti põnev. Kuna me asusime aga Lõuna-Itaalias, oli see täpselt selline hetk, kus saatus ütleb: “Oot-oot, härrased, me pole veel lõpetanud. Tere tulemast Lõuna-Itaaliasse.”

Algus oli ilus - sadama piletikassade kenad neiud olid varmalt nõus pileteid müüma, ainult et sularaha eest. Mina isiklikult ei armasta kanda korraga kaasas mitusadat eurot, mida Horvaatia praamifirmad meilt tahtsid röövida ja seepärast tuli leida lähim sularahaautomaat. Tüdrukud naeratasid.

“Siinsamas sadamas on automaat.”

Super - mis siis muud kui sinna. Ainult et automaat ei lugenud mu kaarti. Proovisin siis teist. Ei midagi. Henrik kehitas õlgu ja proovis oma kaarti. Ei midagi. Sama Taneli kaardiga. Läksime hädaga kõrval asuvasse turismiinfopunkti, kus istuvad tüdrukud arvasid, et ehk võib asi olla selles, et osad Itaalia pangad toetavad ühte standardit, teised pangad teist standardit. Bari vanalinnas olevat automaate, mis võiks töötada ka meie kaartidega. Tüdrukud joonistasid vanalinna kaardi peale nooli ja punktikesi, mille järgi ma läksin eestlaste ühte rahvusspordiala - orienteerumist - harrastama.

Kõndisin kiirel tempol läbi vanalinna ja jõudsin umbes kümne minutiga esimese automaadini. See ei töötanud üldse.

Veel umbes kümme minutit hiljem jõudsin teise automaadini, mida haldas konkureeriv pank. Muidu oleks kõik tore, ainult et ka see ei toetanud minu kaarti.

Vandusin mahlakalt ja sörkisin läbi vanalinna tagasi sadamasse. Meelt lahutas vaid see, et sain - küll topeltkiirusega - teha oma tavapärast kõnnin-üksi-võõras-linnas harjutust, mis viis mind läbi käänuliste vanalinnatänavate, mida täitsid järele hõiskavad tütarlapsed, jalgpalli taguvad poisid, espressotassi taga käredal häälel vaidlevad vanamehed ja treppidel istuvad vanamutid.

Sadamas oli Henrik suutnud kuidagi telepaatilisel teel veenda tuttavat automaati sööma oma kaarti. Automaat mõtles hetke ja sülitas raha välja. Edasine oli juba tunduvalt lihtsam. Varsti olime praamil ja jälgisime seda, kuidas päike kukkus kaugeneva Bari taha ning pritsis laevaküljed loojangut täis.

Bari jääb selja taha. Nagu ütleb kiri päästepaadil, lahkusime Horvaatia laevaga “Marko Polo”.

Praamireis oli oluliselt väsitavam kui öine sõit Korfult Barisse. Seekord ei leidnud me eriti mugavat ööbimiskohta ja leppisime ühe laevarestorani toolidega.

Enne magamajäämist otsustasime lohutada ennast mõningaste rummiringidega - olime siiski merel. Kuna laevapood oli kinni, siis jäi üle ainult tellida rummilakse baarist. Horvaadist baarimeestel läksid silmad suureks, kui me tellisime esimese ringi ja ei soovinud sinna juurde koka-koolat.

“Puhtalt soovite?!”

“Jah.”

Baarimehed kehitasid õlgu ja valasid rummi välja. Teist laari tellides jälgiti meid juba särasilmselt, lootes ilmselt näha seda, kuidas me purupurjus peaga mööda laeva ringi vaarume.

Kolmandat ringi tellides küsis üks baarimees meeleheites: “Ega te pole põhjamaalased?”

“Oleme küll, mis siis?”

Üksmeelse naeru järel selgitasid baarimehed, et nende teada suudavad ainult põhjamaalased juua rummi puhtalt ja paljalt...

Välismaalasi oli praamil veelgi, kuigi teisi põhjamaalasi me eriti ei märganud. Tanel hakkas aktiivsemalt suhtlema ühe kanada tüdruku Georgie'ga, kes töötas kokana ja oli oma leiba teeninud üle kogu maailma. Endasuuruse seljakotiga tedretähniline ja tragi tüdruk vinnas oma vara vapralt endaga kaasa ja kadus hiljem maabudes Dubrovniku turistimöllu.

Hommikul äratas meid reibas laevaruupor, mis röökis kell viis hommikul kõigile: “Me jõuame juba kolme tunni pärast sadamasse!”

Tore on, väärakas. Kas seda tund aega enne ei või teatada?

Samas on igal asjal oma head küljed.

Varahommik merel on alati omaette elamus.

Varase ärkamise ja värske õhu puudumise tõttu kolisin lõdisema laevatekile ja nägin esimest korda elus, kuidas laeva kõrval ujub delfiiniparv, kes hüppab aeg-ajalt majesteetlikult kõrgele vee kohale ja kaob siis nagu ilmutus.

Lisaks sain jälgida seda, kuidas stereotüübid vastavad tõele: kui kogu laeva unine reisijaskond, kellest suure osa moodustasid itaallased, loivas kohvikusse, võeti ette itaalia hommikusöök. Kes veel ei tea, siis itaalia hommikusöök tähendab põhimõtteliselt ainult tassi kohvi.

Päriselt.

Unerähmas silmade - ent hoolikalt korrastatud soenguga - roomlaste järeltulijad vajusid leti ette ja nõudsid läbisegi (järjekord on inglastele):

“Espresso.”

“Due espressi.”

Kui järg jõudis minu kätte, st. kui ma suutsin püüda müüja pilgu ja teha suu lahti enne teisi, küsisin tassi kohvi ja ühte sändvitši. Itaallased vaatasid mind rabatult. Hea tüüp - hakkab hommikul sööma!

Kuna mina pärinen skandinaavia koolkonnast, kelle jaoks hommik algab siiski söögi, mitte ainult magu söövitava kohviga, siis kannatasin lõbustatud pilgud välja ja läksin tekile einestama. Karges mereõhus peetud piknik espresso ja sändvitšiga mõjus hästi ning tuletas meelde, et minu ja Ragne vahel oli veel vaid mõni päev.

Lühike periood, mis tuli “ära kannatada” peaaegu et juba koduses Dubrovnikus.

Eelmine pilt Sisukord Järgmine pilt