VI pilt

Korfu, Kreeka. 25-26. juuni.

Kus matkitakse Hannibali, nähakse üle pika aja soolast vett ja juuakse muulil ouzot.

Hannibal ületas 2200 aastat tagasi Alpid sõjaelevantide sabas. Meie ületasime Dinaari mäestiku rekkade sabas. Kogu teed Lõuna-Makedooniast Põhja-Kreekasse ja sealt Igoumenitsa sadamasse iseloomustas üks emotsioon, mida saab võtta kokku ainult sõnadega “PALUN VENI KIIREMINI!”

Ajaloolise Makedoonia piirkond on küllalt mägine ja enamus veokeid piisavalt täislastis ning vanad, et muuta kõiki mägiteid mingiks veidraks veresoonkonnaks, kus õlihaisune ja päikesest põlemistemperatuurini köetud metallivool tuksleb aeglaselt kivilademeid mööda üles ja alla. Aeg-ajalt sõidab mõnel sõiduautojuhil katus ära, ta väljub hirmsa möiratusega kilomeetripikkusest ahelast ja rallib vastassuunas seni, kuni seal sõidab vastu teine auto ning mässaja peab ennast litsuma uuesti ahelasse - umbes kolm autopikkust kaugemal kui enne. Ühesõnaga, täpselt nagu Tallinn-Tartu maanteel.

Petlikult tühjana mõjuv tee.

Ühest küljest tülpimust tekitav liiklus, teisest küljest terve päeva ekvatoriaalse kuumuse käes autos istumine ja kolmandast küljest Põhja-Kreeka tööstuspiirkonna ehmatavalt ilmetu maastik muutsid selle päeva reisi üheks raskeimaks. Kuumus oli tõusnud rekordtasemele - meie Kreeka visiidi ajal hüppas termomeetri näit Ateenas peaga vastu 46 soojakraadi ja Attika metsad läksid protestiks põlema. Mägedes oli muidugi jahedam, aga tõenäoliselt mitte märkimisväärselt. Eriti kuna meist keegi ei sallinud konditsioneeri ja seetõttu sõltusime jahutuse osas Kreeka tuultejumalast Aeolusest, kes tundus järjekordselt magavat.

Seepärast tervitasime õhtupoolikul Ioonia mere nägemist vaimustuse, rahulolu ja kergenduse kokteiliga. Sillerdava mere silmapiiril oli näha tõotatud maad: Korfu saart.

Selja taha jääb Igoumenitsa, selle taha Dinaari mäestik.

Umbes 20 kilomeetrine praamiretk läks oodatult kiiresti ja selle maalilisus mõjus rahustavalt. Niisked meretuuled paitasid nägu, päike loojus koketeeriva aeglusega ja eespool kumas saar, millele on südames eriline paik kõigil neil, kes on lugenud Gerald Durrelli raamatut “Minu pere ja muud loomad”.

Ees on tõotatud maa - Korfu.

Oliivipuudega kaetud, kreeklaslikult hedonistlik ja laisalt imeilus Korfu saar on otsekui Kreeka poolt kokkupandud pakett, mis vastab kõigile fantaasiatele Kreekast. Lisaboonusena räägivad peaaegu et kõik Korfu linna elanikud inglise keelt ja osad teenindajad räägivad seda koguni paremini, kui mõned inglased. Asjaolul on oma ajalooline põhjus: 1815. aastal sai Korfust Ühendkuningriigi protektoraat ja see süsteem kehtis 1864. aastani.

Kolmest rändurist vähemalt kaks tundis end Korfu linnas kohe koduselt. Henrik hakkas mõtlema tõsiselt selle peale, et seal võiks endale eluaseme osta. Mina jälle nautisin peamiselt seda, kui vaimustavalt lagunenud ja armsalt kaootiline oli Korfu välimus. Ma ei saa midagi parata, mulle kohutavalt meeldib ilmselgelt sisseelatud elukeskkond - lagunevad ning tuhandeid kordi lapitud majad, mille seintesse on imbunud lugematuid vihmasadusid ja päiksepaistet, mida on piitsutanud iga ilmakaare tuuled, mille väsinud kivid on näinud uusaja valgustuslikke mõtteid, rahvaste tärkamist, maailmasõdu, plahvatuslikku arengut...

Korfu majadel peaks olema nimed - nad on lihtsalt sedavõrd isikupärased.

Korfu ei ole mitte ajahambast puretud, vaid seda on närimiskondina kasutanud terve kari ajakoeri.

Korfu linn asub samanimelise saare idarannikul oleval nukil, mis muudab linna sadama suurepäraseks laevade varjupaigaks. Sarnaselt paljudele oma naabritele pole ajalugu ka Korfut hellitanud. Aastal 664 eKr peeti Korintose ja Korfu laevastike vahel Kreeka ajaloo esimene merelahing ning selle tulemusena langes Korfu Korintose võimu alla. Varsti uuesti iseseisvunud Korfu pärast tülitsesid seejärel nii ateenlased kui Sparta poolt juhitud Peloponnesose liit. Aastal 229 eKr võtsid saare üle roomlased, kes kinkisid Korfule vaba riigi tiitli. Octavianus kasutas Korfut baasina võitluses Markus Antoniuse vastu.

Edasi järgnes suhteliselt vaikne tuhandeaastane paus, kuni 11. sajandil hakkasid saare pärast kisklema sitsiillased ja Genua piraadid. 12. sajandil viskasid veneetslased genualased saarelt välja. Hiljem, 1401. aastal, sai Korfu ametlikult Veneetsia omandiks.

Veneetsia valitses saart 1797. aastani ja nende valitsemisaja hulka kuulusid ränkrasked türklaste piiramised 1537, 1571, 1573 ja 1716. aastal. Konstantinoopoli langemise ja sellele järgnenud Kreeka ning Balkani kristlaste allutamise järel jäi Korfu ainsaks Kreeka piirkonnaks, mida türklased ei suutnud kunagi vallutada. Kogemused türklastega tekitasidki Korfu linna laialdased kindlustused, millest Veneetsia vana kindlus troonib siiani vägagi nähtaval kohal.

1779. aastal sõlmis võidukas Napoleon Bonaparte rahulepingu, millega Veneetsia 1100-aastane iseseisvus sai alandava lõpu. Seoses Veneetsia kapituleerumisega kadus loomulikult ka Korfu iseseisvus. Ent juba 1799. aastal kihutas Venemaa-Ottomani liidu esindaja, admiral Ušakov, prantslased Kreeka saarestikust minema ja Korfust sai Ottomani juhtimise all nn. Seitsme Kreeka Saare föderatsiooni pealinn. 1807. aastal Prantsusmaa ja Vene impeeriumite vahel sõlmitud Tilsiti rahuleping andis saare jälle prantslastele. Briti laevastik üritas saart tulutult 1809. aastal vallutada, kuid - nagu eelnevalt öeldud - sai Ühendkuningriik Korfu 1815. aastal siiski endale. Britid hakkasid Korfut valitsema neile omaselt üsna autokraatlikult ja inglasliku ülbusega. 1864. aastal anti Korfu lõpuks aga Kreekale ja sinna on ta tänaseni jäänud.

Gerald Durrelli järeltulijad paistavad saarel ikka veel silma - linnas on mitmeid inglasi, kes on tulnud Korfule elama ja on avanud seal ärisid ning kõrtse. Ei tea küll miks? Kas tõesti tahavad britid jätta maha oma rahvarohke, niiske, rõske ja jaheda kodusaare ja vahetada selle sooja, kuiva, vabameelse ning hedonistliku mereäärse paradiisi vastu...

Tänu inglastele ja turistidele on Korfu välismaalastega harjunud ning kohalikud teenindajad on viisakad ja külalislahked, ehkki õnneks mitte tuimalt naeratavad teenerrobotid. Otse vastupidi, korfulased võtavad endale teinekord vabaduse suhelda kliendiga ilma võltsi meelitamiseta.

Näiteks kohe sadama kõrval lagunenud majas asuv hotell “Europa” vaimustas oma durrellikku stiiliga. Administraatoriks osutus tüse, kuid lühike mammi, kes nohises meie küsimuste peale ja piidles altkulmu neid õnnetuid surmalapsi, kes olid otsustanud ta kuumal õhtul lehelugemise juurest leti taha ajada.

Vestlus mammiga käis umbes nii:

“Tere! Kas te öömaja pakute?”

Morn vastus: “Jah.”

“Nii et oleks võimalik saada täna ööseks kolmele inimesele tuba?”

“... Jah.”

“Ja kui palju see maksaks?”

Mammi põrnitses pikalt ja ütles summa, mis oli üllatavalt mõistlik.

“Oojaa, see sobiks hästi! Kas oleks võimalik tuba vaadata?”

Mammi vaatas meid vihkava pilguga. Seejärel asus ta vaikides teele, trampis trepist üles, viis toani, avas selle ukse ja trampis alla.

Alles siis, kui me avasime rahakoti ja demonstreerisime rahatähti, läksid mammi silmad särama ja huuled üritasid meeleheitlikult kõverduda ülespoole, nagu oleks aju andnud kärbunud naerulihastele lootusetu käsu tegevusse asuda.

Ent oluline on rõhutada, et vestlus pahura tädiga polnud mitte ebameeldiv ja piinlik, vaid meile tõeliselt lõbus, peamiselt seetõttu, et me ei oodanud seda, et saame kohe peale laevast lahkumist öömaja.

Õhtune Korfu linn.

Korfu mõjub kuidagi... vabalt. Hedonism, mille nimi tuleb kreekakeelsest sõnast hedonismos ehk “nauding”, usub seda, et inimene peaks saama maksimaalse naudingu minimaalse vaevaga. Korful on see vaev tõesti minimaalne.

(Kuri)kuulsa Maslow püramiidi alumist taset ehk füsioloogilisi vajadusi rahuldab Korfu tõenäoliselt ilma erilise vaevata. See tähendab, söök on suurepärane, jook on meeliülendav, uni rahulik, vesi soe ja õhk värskendav. Mõni ime, et selline keskkond soodustab ka püramiidi tippu ehk eneseteostust - Gerard ja Lawrence Durrell polnud kaugeltki ainsad kirjanikud, kes tundsid ennast sellel saarel hästi.

Kahjuks pole muidugi võimalik olla üheaegselt laitmatu, tuntud elukeskkond ja turismivaba piirkond. Korful on tipphooajal rohkem inglasi kui kreeklasi, ehkki erinevalt kõigist teistest inglastega saastatud kuurortitest tundus Korfu olevat pisut rahulikum. Võib-olla me lihtsalt sattusime sinna õigel hetkel või meil lihtsalt vedas. Igal juhul ei tulnud meil puutuda kokku Püha Jüri punase ristiga tähistatud, päikeses sarlakpunaseks põlenud loomakarjaga.

Selle asemel sai istutud kaldaäärsetes restoranides ja muulipealsetes kohvikutes, kus jutuvadina järgi otsustades figureerisid ennekõike kohalikud.

Korfu vanalinn väändub mööda rannikut. Paremal on varikatuse all restoran, mille pakutud õhtueine ja vein oli minu elus nauditud õhtusöökidest üks parimatest.

Eelpool esitatud pildil mainitud restoranis teenindas meid pikk ja kiitsakas vanamees, kelle pooleldi hambutu suu oli suurema osa ajast naerul. Oma söögikoha üle põhjendatult uhke korfulane askeldas kolme põlenud põhjamaalse ümber külalislahke hoolega ja serveeris õhtusöögi, mis on minu elukogemuses tõusnud umbes kolme parima nauditud eine hulka. Kohalikku hõrgutist saatis peaaegu et kohalik vein (Korfu enda vein oli sellel õhtul otsa saanud). Söögilaual üle jäänud kohalikud leivaviilud - ehk saiad - loopis kõkutav vanamees üle kaldaäärse piirde alla kaladele.

“Siis saavad nemad ka söönuks,” mugistas papi naerda ja pilgutas silma. Naersime kombekalt kaasa. “Eile juba said ühte rooga, täna saavad teist!”

“Kalad ka restoranis,” lisas vanamees lõbusalt.

“Neile ka väike õhtueine!”

Nalja kui palju. Ei tea, kas ka teised restoranikülastajad on saanud naerda kõhutäie selle peale, et kaladel on võimalik saada osa laudadel serveeritud õhtueinetest. Kelneri lõbustatud oleku järgi võib loota, et ta ei pea seda nalja iga laudkonnaga tegema. Igatahes silmad naersid vanamehe suuga kaasa, nii et tegemist polnud päris klassikalise teenindaja trikiga.

Aga see on fakt, et Korfu oli peale Dubrovnikut küll esimene koht, kus oli võimalik luusida ehtsa päevavarga kombel lämbes suveõhtus ühest välikohvikust teise, sisustades juunist tiinet mereõhku järgmise klaasiga. Kui Dubrovnikul täitis klaasi õlu, siis Korful tundus olevat patt loobuda järjekordsest ouzoannusest. Jäine klaas ouzot tekitas umbes kolmekümne viie kraadini küpsenud juuniõhtus sellise tunde, mida oli vaja varsti korrata.

Tanel tõstab käed üles ja tunnistab: hetkel tahaks ta olla just seal, kus ta praegu on. Meri jääb vasakule, Kreeka kusagile sinna ja Eesti otse selja taha. Head teed.

No tee või tina: sealsamas muuli ääres sain ma aru, kuidas kirjanikud enne Euroopa piiride teket oma suve sisustasid. Tulid jälle paariks kuuks Veneetsiasse, Kreekasse või Šveitsi “närve puhkama”, tegid õhtul mõned ringid (kaarte ja alkoholi), lebasid mere või järve ääres ja kirjutasid laisalt natuke maailmaklassikat.

Korfu on taoliseks kultuurseks loomepuhkuseks ideaalne. Imekaunist loodust ja tüünet merd täiendavad ajaloo raskuse all pragunenud iidsed seinad ja miljardite jalgade poolt siledaks lihvitud tänavakivid ning nauditav söök ja jook. See on täpselt selline koht, kus unustada mõneks ajaks maailmaprobleemid ja põletavad reaalpoliitilised küsimused ning sukelduda näiteks pea ees luulesse.

Kaart on aadressilt http://www.corfu-map.com/

Ahjaa, igaks juhuks tuleb siinkohal rõhutada ja mainida kahte asja. Rõhutama pean seda, et Korfu tähendab nii linna kui saart. Korfu linn on Korfu saarele sama, mis Kuressaare linn on Saaremaale. See tähendab: need pole üks ja sama asi. Korfu saarel on terve kapatäis muid kohti, mis väärivad kindlasti külastamist, aga siinkohal pean mainima seda lubatud teist asja. Nimelt viibisime meie ainult Korfu linnas ja sõitsime korraks läbi Korfu põhjaosa. Saar on piisavalt suur selleks, et paari päevaga ei jõua seal teha muud, kui luusida Korfu linnas ja käia kiirelt mõnes üksikus kohas, mille tunnistuseks on järgmised pildid.

Oliivisalu Korfu põhjaosas.

Fotokroonik Tanel tööhoos.

Vasakpoolsel pildil poosetav oliivisalu on tõenäoliselt Korfu kaubamärgiks. Saarel kasvab kokku hinnanguliselt umbes 3 miljonit oliivipuud ja mõnedel andmetel toodab see Türi valla pindalaga võrreldav saar maailma oliiviõlitoodangust kokku 3 protsenti.

Pole ju raske kujutada ennast oliivipuude alla kõndima ja filosofeerima?

Meil kõigil oli kahju Korfult lahkuda, kuid pidime jõudma siiski nelja päeva pärast Dubrovnikust lahkuvale lennule, mistõttu tuli liikuma hakata.

Ootamatu inspiratsioonipuhang suunas meid aga enne Horvaatiasse naasmist otsustama Itaalia kasuks. Korfust on nimelt üpris hea minna edasi Brindisisse või Barisse, kust liiguvad praamid juba Horvaatia suunas. Transpordisüsteemi iseärasused (loe: sõidugraafik ja hinnad) sundisid eelistama marsruuti Korfu-Brindisi ja seejärel Bari-Dubrovnik.

Jõudsime õhtul aegsasti sadamasse ja jäime praami ootama. Graafiku järgi pidi see saabuma umbes kell 10 õhtul. Kuna tegemist oli aga itaallastega, siis suhtuti kellaaegadesse loominguliselt. Kella ühe paiku öösel laeti just saabunud praamist igatahes maha veel viimaseid rekkasid.

Ma saan aru, et teinekord on raske graafikust kinni pidada, aga see mitmetunnine sadama asfaldist põrandal pikutamine ja tumeda merevee põrnitsemine hakkas lõpuks küll pisut üle viskama.

Koristasime igavuse peletamiseks autot ja viskasime ära sinna troopikakuumuse tõrjumiseks varutud veepudeleid. Hämmastav, kui kiiresti vesi läheb sellise ilmaga halvaks - mitte lihtsalt nii-öelda “lamedaks” või vanaks, vaid halvaks. Pole kunagi varem veepudelist rüübates tundnud põletavat soovi oksendama hakata. Lõpuks läks hävitamisele - st. mahavalamisele - aga lisaks otseselt halva maitsega veele ka mitu päevas autos keenud koguseid ning kokku oli seda muljetavaldav 12,5 liitrit. Seda reisikirja kirjutades puudub mul veel kõrbes sõitmise kogemus (mis peaks tulema 2008. aasta suvel), ent ma usun, et põhjamaisele kehale on vaja juba vahemerelises kliimas ilmselt nii umbes 2-3 liitrit vett päevas. Selles mõttes pole 12,5 liitrit kolme peale sugugi palju.

Kajutikoha puudumise tõttu veetsime praamiöö improviseeritud magamiskohtades. Sellest hoolimata pole ma kunagi maganud laevas mugavamas kohas kui laste mängutoas. Suurepärane, pehme vaibaga põrand oli kui luksuslik voodi.

Mugavaim improviseeritud magamiskoht. Muuhulgas on siin näha ka seljakott, mis varastati kohe peale seda, kui olin jõudnud Eestisse.

Naljaga pooleks võib öelda, et me lahkusime Korfult just õigel ajal. Kolm päeva peale seda, kui me olime jätnud selle Ioonia mere pärli selja taha, köhatas Hades Kreeka lääneranniku all. Kohaliku asutuse andmetel oli 29. juuni maavärina tugevuseks 5,8 palli Richteri skaalal ja selle epitsenter asus 34 kilomeetrit Igoumenitsast edelas. Midagi märkimisväärset selle peale ei juhtunud, kuigi tunnistajad värinat siiski märkasid. Tegemist oli piisavalt tühise sündmusega, mistõttu mina kuulsin maavärinast alles kaheksa kuud hiljem.

Eelmine pilt Sisukord Järgmine pilt