V pilt

Ohrid, Makedoonia. 23-24. juuni.

Kus sõidetakse järve äärde, lõpetatakse restorani köögi kõrval ja esinetakse amfiteatris.

Ohridi järv on Balkani poolsaarel sügavaim siseveekogu (288 m) ja umbes sada korda väiksem kui Peipsi järv. See Makedoonia ja Albaania piiri peal olev järv on tähtis mitte ainult sellepärast, et tegemist on väga ilusa ja sellest tulenevalt turismi seisukohalt olulise sihtkohaga - Ohridi järv, mis on küll pisem kui Peipsi, on meie veekogust oluliselt vanem. Tänavu tähistab Ohridi kausis olev järv umbes neljamiljonilist sünnipäeva. Kuna järv on muudest aktiivsetest veekogudest isoleeritud, on sinna tekkinud täiesti omalaadne floora ja fauna. Kausis elab hulgaliselt igivanu liike, keda leiab ainult sellest maailmanurgast.

Kaart on aadressilt https://www.cia.gov/library/publications/the-world-factbook.

Ohridi järv ja üks selle ekspluateerijatest.

Meie sattusime Ohridi järve äärde seepärast, et Henriku makedoonlastest kolleegid olid broneerinud meile sinna villa. Tegemist oli tõelise luksusega, mis on vähemalt minu jaoks harjumatu - karastunud turisminärviga piirkondades maksab selline lõbu ilmselt umbes paar tuhat krooni ööpäeva pealt.

Bassein, vaade järvele, alumisel korrusel baar, mille pidaja (majaomanike poeg) otsustas enam-vähem iga teise joogi maja kulul välja teha...

Vaade meie toa rõdult.

Tavaliselt ma tunneks sellistes situatsioonides piinlikkust, eriti siis, kui kõik külalised on mujalt ja kõik teenindajad on kohalikud - mul tekib mingi võigas mulje, nagu ma oleks aristokraat, kes käsutab pesemata masse ennast ümmardama. Selles villas oli aga peale meie veel umbes kümmekond inimest ja kõik olid pärit Makedooniast. Tundus, et kogu seltskond kuulus ühte punti, kes pidas sinna kuuluva väikelapse sünnipäeva. Meile aga avanes sellega hea võimalus jälgida kohalike mehepoegade ja nende nappides bikiinides mimmide suhtlust. See tuletab meelde ka väikest kultuurilist seika, mis jäi mulle värvikalt meelde.

Ühel hetkel istus keegi makedoonia preilnadest otse meie (järve)vaate ette ja hakkas asjaliku töömehe ilmega ning pintsettide abiga epileerima enda... khmm... bikiinipiirkonda. See tähendab, ta tõmbas oma püksikud pisut kõrvale, torkas pintsetid nende alla ja tõmbas siis välja järjekordse karva.

Ma ei osanud selle peale teha muud, kui vaadata delikaatselt kõrvale. Makedoonlaste seltskond ei paistnud selle peale aga tegevat teist nägu ja lapsed hullasid basseinis edasi.

Nagu öeldakse: noor inimene, huvi on - miks mitte.

Igal juhul oli päikesest hellitatud terassil peesitamine minu jaoks uus ja põnev vahepala - ma pole kunagi varem midagi sellist teinud. Minu reisid ei sisalda tavaliselt basseini ääres tundidepikkust lesimist, mida katkestavad aeg-ajalt minekud uue joogi järele.

Tanel ja õnnetu kollane pardike, kes üritas igal vabal hetkel basseini äravoolutorusse põgeneda ja põhjustas sellega kohaliku tähtsusega ummistuse.

Henrik on andnud kehale käsu päevituda. Käed, rind ja põlved on allunud korraldusele.

Päevitamine põhjustas aga kokkuvõttes teatud probleeme. Olime eelmiste päevadega läinud ülbeks ja eeldasime, et tolleks hetkeks juba nädal aega kestnud reis põletavate, ligi neljakümnele soojakraadile lähenevate ilmade käes oli meid aklimatiseerinud ja et üks väike päevitamine ei tee mehele midagi.

Põhjamaa mehele? Teeb küll. Kuigi ma tabasin ühel hetkel seda, et keha natuke tulitab päikese käes ja kolisin igaks juhuks varju, oli ikkagi hilja. Järgmistel päevadel vahetasime kõik nahka, olenemata sellest, kas tegemist oli päevitamist muidu suhteliselt hästi või halvasti taluva põhjamaa mehega.

Noh, õppetund seegi. Ei tasu mängida kohalikku, kui kodupaigas on päikest aastas heal juhul kolm korda vähem ja enda põletamiseks peab nägema kurja vaeva (minu kõige tõsisem “nahavahetus” leidis aset siis, kui ma päevitasin Lahemaal suve tipphetkel järjest ilma päiksekreemita umbes 5 tundi). Vahemereäärne päike pole veel sama halastamatu kui troopikas, ent oskab vajadusel hammustada.

Samas, ega ma ei oskagi veeta suve poolalasti laipa mängides. Ma tüdinesin ka kauni terassi peal vedelemisest ja käisin aeg-ajalt järve ääres kondamas. Ohridi läbipaistev vesi oli minu jaoks omaette atraktsioon, eriti seetõttu, et olin enne reisi selle unikaalse järve kohta lugenud.

Autori ehk pildistaja vari laskub läbi Ohridi järve läbipaistva vee otse põhja.

Järv on UNESCO kaitse all, aga mitte ainult sellepärast, et tegemist on tõepoolest imeilusa kohaga - kaitse alla kuulub ka Ohridi nime kandev linn, mis meenutab oma suunitluselt ja rahvaarvult Pärnut. Tõsi, Ohrid on natuke rahvarohkem (üle poolesaja tuhande kodaniku) ja ausalt öeldes ka oluliselt vanem. Pärnu asutati ametlikult 1251. aastal, Ohrid on aga olnud linn juba antiikajast peale, kui teda tunti Lychnidose nime all.

Lychnidost/Ohridit on ajalugu puudutanud korduvalt. Aleksander Suure issi, Phillip II, kuulutas linna oma impeeriumi osaks. Aastatel 990-1015 oli see linn Bulgaaria impeeriumi pealinnaks. Räägitakse, et 9. sajandi lõpus pandi Ohridis püha Klementi poolt alus kirillitsa tähestikule.

Ohrid on minu elu- ja reisikogemuses ka esimene koht, kus ma tundsin antiikaja maitset.

Autor seismas Ohridi amfiteatri laval, kannatamas publikupuuduse käes.

Samas tuleb jälle tunnistada, et kogu meie seltskond tegeles ajalooliste kultuuriväärtuste (st. muuseumite, kirikute jms) ülevaatuse asemel taaskord elava kultuuri ehk makedoonlaste elu, olu ja õlu kogemisega. Peale seda, kui ma olin saanud kätte oma tavapärase annuse lihtsalt mööda linna jalutamist, istusime Ohridi peatänaval ja jälgisime kogu Makedooniast nädalavahetuseks puhkusele tulnud noorte promeneerimist. Põhimõtteliselt võib kujutada ette klassikalist moedemonstratsiooni - puusi hööritava (naised) või tähtsalt kõikuva sammuga (mehed) edasi ja tagasi liikuvad inimesed esitavad üksteisele ja tänava-äärsete välikohvikute publikule võidukaid ja väljakutsuvaid pilke. Ainult et modelle on mitmeid tuhandeid ja slaavi ilu hindavad pealtvaatajad saavad tõenäoliselt mitmekordse esteetilise naudinguannuse.

Lõunaslaavilik välise ilu tagaajamine on neil lihtsalt veres. Kui pikka aega juuksurisse minekut kaalunud Henrik otsustas lõpuks ühe Ohridi teenindaja (juuksurisalong “Armani”, töö maksumus umbes 20 krooni) kasuks, tuli tal näha kurja vaeva, et põgeneda salongist ilma peente habemetriipude või hoolikalt geelitatud soenguta. Ribahabemete lööbe käes kannatavad kohalikud mehikesed olid üpris nõutud, kui Henrik arvas, et piisab ka lihtsast masinaga ülekäimisest. Ilmselt räägitakse peatänava ääres veel mitu aastat, kuidas üks pikk, umbkeelne noormees nõudis endale vangisoengut.

Enne...

... ja pärast.

Mina pean aga vajalikuks kinnitada, et Henriku poolt valitud minimalism on reisimiseks tõenäoliselt kõige mõnusam soeng. Ajasin ka ise enne reisi ennast üle väga mitme aasta nudiks ja üle 40 kraadi trampivates suveilmades on niimoodi väga meeldiv reisida.

Eriti, kui pesemisvõimalustes ei saa alati kindel olla. Kuigi me ei pidanud reisil kordagi oma hoolega kaasa võetud telgis ööbima, arvestasime siiski sellega, et me polnud kusagil peale Dubrovniku endale majutuskohta broneerinud ja ei osanud seetõttu tavaliselt enne õhtu saabumist öelda, kus me tolle öö veedame.

Üldiselt on Balkanil võimalik leida endale muidu tõesti odavaid kortereid, kuid selline kohapealne broneerimine ei pruugi alati tuua tulemusi. Näiteks tuli meil ühel hetkel oma Ohridi-äärsest villast välja kolida, kuna meie tuppa pidi mesinädalatele saabuma üks kohalik noorpaar. Niisiis pakuti meile võimalust asuda ümber Ohridi linna, kus villaomanikel olevat ka “üks majutuskoht”.

Mis oli põhimõtteliselt õige. Ühe grillrestorani köögi taga asus nimelt paar väikest tuba, millest ühe võtsime endale. Peale piltilusat järvevaadet läks natuke aega, enne kui ma suutsin harjuda selle... uue vaatega.

Vaade aknast. Vasakul on restoraniköögi õhuava, kus hoovas tihket kõrbenud õli ja liha lõhna.

Majutuskoha suhteliselt spartalikud tingimused (3x3 meetrit tuba kolmele inimesele) tekitasid seetõttu varsti soovi jätta antiikaegne linn selja taha ja suunduda lõunasse - sinna, kus on Kreeka.

Kaart aadressilt http://www.paragliding.gr.

Eelmine pilt Sisukord Järgmine pilt