IV pilt
Skopje, Makedoonia. 20-22. juuni.
Kus jõutakse pealinna, tutvutakse alternatiivse õhtusöögikultuuriga ja nauditakse sovjetliku esteetika vilju.
1963. aasta 7. aprillil kuulutatakse Jugoslaavia sotsialistlikuks föderaalvabariigiks ning seltsimees Josip Broz Titost saab eluaegne president. Sada kümme päeva hiljem hakkab 26. juuli hommikul kell 5.17 Skopjes, Makedoonia Sotsialistliku Vabariigi pealinnas, värisema maapind.
Väriseb kogu Vardari jõe org, mille põhjas on püsiasustus eksisteerinud umbes 5500 aastat. Iidsete paioonialaste asula, kus asus hiljem Rooma provintsi Möösia halduskeskus, purunes peaaegu täielikult 518. aasta maavärina järel. Linna lähedal sündinud Bütsantsi imperaator Justinianus I tuli oma kaasmaalastele appi, asutades varemetest põhja poole uue linna. Nii vana kui uus asupaik pühiti siiski 7. sajandi lõpus märatsenud bulgarite poolt minema. 10. sajandi lõpuks oli taasasutatud Skupist saanud Bulgaaria impeeriumi pealinn. 11. sajandi lõpus hävitasid järjekordselt õitsele puhkenud linna taas julmad maapinna krambid.
Peale seda, kui serblased võtavad 13. sajandi lõpul linna endale, saab Skupist 1346. aastal Serbia impeeriumi pealinn.
1389. aastal võidavad Ottomani türklased serblasi kurikuulsas Kosovo lahingus ning haaravad Skupi 1392. endale. Linna nimi muutub Üskübiks, sinna paigaldatakse islam, millega kaasneb terve pakett mošeesid ja komplekt Hispaaniast välja visatud juute.
1555. aastal toimub mis? Õige - maavärin. Linn saab järjekordselt tugevasti kahjustada, kuid taastub jälle.
Järgmine katastroof ei pärine siiski ebastabiilsest Vardari jõe orust. 1689. aastal otsustab nimelt Sienast pärit kindral Engelberto d'Ugo Piccolomini linna profülaktika mõttes (ettekäändeks koolerapuhang) maha põletada.
Seejärel on elu mõnda aega rahulik ja ajalooline linn saab vaikselt edasi eksisteerida. 1910. aastal sünnib Agnes Gonxha Bojaxhiu, keda tuntakse hiljem ema Teresana.
Siis oli aeg jälle linna ümber kujundada. 1912. aastal peksid kohalikud slaavlased Ottomani impeeriumi Skopjest välja ja 26. oktoobril sisenes võidukas Serbia armee ametlikult linna.
1915. aastal sai Skopje üle kontrolli Bulgaaria, 1918. aastal uuesti Serbia. 1941-44. aastatel valitsesid taas bulgaarlased. 1944. aastal tekkis lõpuks Jugoslaavia sõbralik, võidukas ja rahumeelne sotsialistlik paradiis. Kuidagi tuttav on see köievedu, eks ole?
Makedoonlaste kannatused polnud lõppenud. 1963. aasta maavärin suutis Richteri skaalal venitada ennast 6,1 punktini, mõrvas üle tuhande inimese ja tõstis laiali umbes 80 protsenti linnast. Kogu selle sissejuhatusega tahangi ma tegelikult osutada tähelepanu sellele, et Skopje on sarnaselt Tartule üpris igava arhitektuuriga linn - kuna vähemalt 50 protsenti sellest lõhutakse iga vähegi ajaloolisema sündmuse käigus maha. Ent erinevalt Tartust käib skopjelasi kollitamas ka maavärin, mis on linnast peaaegu et röövinud ottomani, keskaja, rooma ning muude iseloomulike perioodide hõngu.
Makedoonia pealinn Skopje näeb välja nagu Tallinn - miinus vanalinn.
Hea küll, ametlikult on Skopjes vanalinn, aga see pole suurt midagi erilist. Ütlen seda ausalt ja ilma mingi patriotismita.
Tänane
Skopje - sovjetlike paneelmajade muuseum.
Linn iseenesest pole peatuseks paha. Üpris suur, teisest kultuuriruumist. Turismist peaaegu rikkumata. Skopje on olnud Makedoonia tööstuskeskuseks ja seepärast meenutabki Tallinnat. Kõik need -mäed ja Maardu-laadsed liigesed on toonud kaasa paneelmajade orgia, mis peaks tekitama orgasmi igas sovjetiesteetika austajas. Suur osa Skopjet on ehitatud peale 1963. aastat, nii et funktsionaalse arhitektuuri veendunud pooldajatel on sinna vägagi asja.
Sellest hoolimata on säilinud ka veel siiski mõningaid toekamaid ajaloolisi monumente, millest minu jaoks südamelähedaseimaks jääb 15. sajandil Ottomani impeeriumi ajal üle Vardari ehitatud kivisild.
Nimelt oli see sild kohaks, kus ma lugesin oma kallima kirja, mis viis mind mõtetes tagasi Eestimaale. Tegelikult jäin ma kogu ülejäänud reisi osaliselt mõtetes sinna, aga ma ruttan praegu sündmustest ette ja peaksin ausalt öeldes pigem selgitama pisut tausta.
Reisi toimumise ajaks olin ma elanud oma elukaaslasega vaid mõned kuud koos. Mõte sellest, et pean ilma temata reisima kolm nädalat kusagil kaugel, oli üpriski valulik ja me vahetasime kogu reisi ohtralt sõnumeid.
Ent Ragnel oli mulle varuks üllatus. Ta oli Tanelile andnud enne reisi kinnise ümbriku, mille Tanel pidi andma mulle üle kindlal kuupäeval ja kellaajal. Juhuslikult olime selleks hetkeks lahkunud Skopje kohaliku mošee juurest, kus ma olin talunud albaanlaste umbusklikke pilke.
Mu tuju oli pisut sant ja mõtted mujal, nii et kui Tanel ulatas mulle ümbriku ja hoiatas ehmunult, et tema ei vastuta selle sisu eest, ei osanud ma alguses midagi arvata. Avasin siiski ümbriku ja lugesin silla poole kõndides kirja läbi.
Ma ei hakka selle sisu edasi andma, kuid ütlen nii palju, et sellest hetkest peale ei pakkunud Balkan mulle enam erilist huvi ja ma kaalusin väga pragmaatiliselt ja rahulikult, kuidas ma saaksin kõige odavamalt ja kiiremini Makedoonia pealinnast tagasi Eestisse. Emotsioonid pulbitsesid ja ma haarasin viissada aastat vanast sillast kaasa ühe kivikillukese, mille ma tõin hiljem Eestisse kaasa ja mis kadus koos varastatud seljakotiga...
Rahunesin siiski maha ning otsustasin jääda veel sõprade juurde. Tagasiminekuni oli aega, kuid ma sain isegi aru, et kuigi armunud tõotavad tihti üksteisele tuua tähti ja kuud ning kõndida üksteise juurde kasvõi üle mägede, pole see alati nii lihtne ja armunud lepivad šokolaaditähtede ning lennupiletitega. Tagasilennuaeg jäi kehtima ja ma liitusin sõpradega, kes istusid Skopje sumedas öös Vardari jõe kaldale püstitatud välikohvikute reas.
Reas? Pigem katkematus, igavikku kaduvas välikohvikulindis. Ma ei kujuta ette, kui mitmed toitlustusasutused olid otsustanud püstitada sinna oma varikatused, kuid minu silm selle jada ühte otsa ei seletanud. Makedoonlased võtavad õhtustamist ja üleüldse söömist väga tõsiselt.
Isegi kerge, meeldiva seltskonnaga põgusalt võetav õhtuoode tähendab suure laua kattumist vähemalt tosinkonna erineva liuaga. Kohalik võõrustaja, laia joonega Igor, saadab kelneri uhke käeviipega tooma külmi eelroogi, mille hulgas on vältimatult “šopska” salat. Igor räägib, et muu Makedoonia ei kipu skopkjelasi eriti sallima - tallinlastele vahest tuttav tunne - ja temaga on juhtunud teises linnas seda, et kui ta tellib šopska salatit, ütleb kelner rahulikult, et nemad ei oska seda teha. Igor küsib selle peale: “Kas teil tomateid on?”
“Muidugi.”
“Lõigake neid kaussi. Sibulat?”
“Loomulikult, härra.”
“Pange seda ka. Kurki ja paprikat võite ka lõikuda. Ega teil pole valget juustu?”
“Härra!”
“Suurepärane, siis riivige seda peale. Vot, palun, ongi šopska salat.”
Vihje: eelpool kirjeldatu on põhimõtteliselt retsept. Täpselt nii lihtne see salat ongi. Aga kuumal suveõhtul on lihtsad asjad tõeliselt nauditavad. Eriti, kui neid saadab “Skopsko” õlu.
Autor
varjumas jaheda “Skopsko” taha.
Kui aga jätta kõrvale suurepärased võõrustajad ja peaaegu religioosne pühendumine rahuliku, tunde kestva ja samas suhteliselt kerge söömaaja nüanssidele, pole Skopjest suurt midagi edastada.
Skopje
vanalinn.
Vanalinn kui selline koosneb peamiselt toimekast, kohalike elanike poolt asustatud turukvartalist, mis pakub ennekõike huvi kui kohalik versioon Balti jaama turust. Paljud müüjad on albaanlased, paljud ringijalutajad samuti tolle vähemuse esindajad (neljandik Makedoonia elanikest on albaanlased). Pearätistatud rangeid ämmasid, kes jälitavad noorpaare, on alguses pisut harjumatu vaadata, kuid ega neid ei tohiks nagunii väga innukalt jõllitada. Põrnitsevad vastu. Ent kogu reisi jooksul heitsid vaenulikke pilke nagunii vaid albaanlased.
Mitte, et nende ilmselgelt puruvaene elujärg annaks põhjust särava naeratusega ringi jalutada. Vaesus on sõna otseses mõttes lokkav ja praktiliselt kõik tänaval kerjavad lapsed ja naised on pealtnäha albaania päritolu.
Sellega seoses pean tunnistama, et olin elus esimest - ja loodetavasti viimast - korda millimeetri kaugusel sellest, et löön last. Kõndisin parajasti mööda Skopje pikki tänavaid, kui üks väike räpane poisike märkas meie seltskonda ning lippas minu juurde, et anuvate silmade ja kestva nurumisega kerjata. Üritasin teda ignoreerida, kuid poiss jätkas minu ette jooksmist ja tee tõkestamist. Kõndisin temast mööda, kui tundsin järsku, kuidas kellegi väike käsi poeb mu püksitaskusse ja katsub sealt rahakotti välja tirida. Tõstsin vahkvihas impulsiivselt käe ja vaatasin allapoole, kus teolt tabatud ehmunud tänavapoiss vaatas suurte silmadega hirmunult vastu ning põgenes siis mõned sammud eemale.
See pilt ja pilk jäi mu vaimusilma pikaks ajaks kummitama. Poisi näost oli näha, et see pole tema elus esimene kord, kus ülaltpoolt tabab teda raevunud pilk ja hetk hiljem tõenäoliselt ka terav valusähvatus. Mul on hea meel, et vähemalt minu puhul ei pidanud ta seda teist kogema.
Turiste ei õnnestunud mul Skopjes eriti näha ja see on ka loogiline. Linna asukoht ja nö. maalilisuse puudumine ning Makedoonia vähene kajastatus turismimeedias tähendavad seda, et Skopje oleks peaaegu ehk vastuvõetav poppidele ja noortepärastele trendigurudele, kes ei astu põhimõtteliselt ühtegi asulasse, kus võib kohata mõnda teist välismaalast ja kes eriti väldivad kõikvõimalikke looduskauneid kohti, mis on ju igavad. Ei, mis seal ilkuda, tegelikult on Skopje tõesti nagu Tallinna -mäed, mistõttu ta pakub huvi pigem sotsialistliku perioodi fännidele.
Seepärast lahkusime sealt ilma erilise kahetsuseta, sest hoolitsevad võõrustajad Igor ja Ivan olid meile broneerinud koha Makedoonia turismimagneti, Ohridi järve ääres.
Henrik
ja laia joone ning pika jutuga Igor.
Autor
ja põhjamaisema meelelaadiga Ivan. Selja taga olev sõjaväeauto
ei tulene mitte sellest, et me oleme Balkanil, vaid sellest, et
mõlemad mehed töötavad kohalikus
kaitseministeeriumis.