III pilt

Kosovo. 20. juuni.

Kus sõidetakse sõjakoldes, põrnitsetakse lehmaga tõtt ja antakse politsenikule kümnendat korda autodokumente näha.

Hommikul oli aeg alustada ühte kõige pikematest sõitudest kogu reisi jooksul. Tee pidi viima meid Montenegro põhjaosast (ehk Nikšičist) läbi Kosovo Makedooniasse, kus Henriku kolleegid olid organiseerinud meile ööbimise. Sõit mööda Montenegrot oli silmale ilus puhkus peale Nikšiči töist maastikku.

Kaart on aadressilt http://die-rote-fahne.eu.

Katsusin kogu seda maalilisust nautida, ent sees kipitas. Mulle ei meeldi sõjapiirkonnad ja vältimatult lähenev Kosovo oli veel 2004. aastal raevukas pingekolle, kus korraldati pogromme, põletati maju ja mõrvati massiliselt inimesi. Kosovo on nagu värskelt köetud ahi, milles söed miilavad ilma lahtise leegita, kuid kus iga säde võib lüüa kõik lõkkele. Asi ei ole mingis reaalses ohus – ma tundsin ennast sama halvasti ka Belfastis. Inimesed on närvilised, mornid, haavatud pilguga nagu koerad, kes on terve elu peksa saanud. Välditakse silmsidet, kõigest õhkub trööstitust.

Tanel märkis tabavalt, et kõige rohkem õõvastust tekitab Kosovos just uuselamute palavik. See võib kõlada paradoksaalselt, aga mida rohkem on ajaloolises piirkonnas just värskelt (ja ilmselge lohaka kiirustamisega) löödud üles uusi putkasid, seda selgemat tunnistust annab see hävingu ulatusest. Pealegi on üsna mõtlemapanev näha maju, mille külgseinad on vanad, aga fassaadsein ja majatagune sein tuliuued. Henrik kinnitas, et Bosnias on selliseid maju veel rohkem - pommitamise tagajärjena lennutab lööklaine majade fassaadid ja sisemuse kolinal minema ning külgseinad jäävad veidrate hammastena püsti seisma.

Kosovo ajalugu (eriti muidugi lähiajalugu) annab muidugi selgitust. See Eestist neli korda väiksem - ent kahe miljoni elanikuga - piirkond on keskelt lame ja seetõttu on seal väga hea vilja kasvatada. Vili võrdub söögiga ja see omakorda võrdub võimuga, sest süüa on vaja igal ühiskonnal.

Albaanlased väidavad, et kuna nemad pärinevad illüürialastest, kes sellel alal elasid, siis on Kosovo nende põlisala. Serblased vaidlevad vastu, et Kosovo oli keskaegse Serbia südameks ja vähemalt sel ajal ei elanud seal küll eriti albaanlasi.

Ent kogu Kosovo ajaloo võtmeks on 28. juuni 1389.

Balkani olukord oli siis pehmelt öeldes keeruline. 1381. aastal oli Veneetsia saavutanud Vahemerel täieliku ülemvõimu. Idas möllasid tatarlaste Kuldhord ning Timur ja tema meeskond. Ülevalt kollitas Poola-Leedu ühisprojekt, mis käis Läänemere kaldalt Musta mereni.

Põhiline oli siiski see, et lõuna poolt tungis ülespoole võimas Ottomani impeerium.

Vaenuväed kohtusid õigeusu liturgilise kalendri järgi viidipäeval ehk Püha Vituse päeval (meie kalendri järgi on see päev 15. juunil). Samal päeval on ajaloos toimunud teisigi olulisi sündmusi - näiteks 1914. aastal lasti maha ertshertsog Ferdinand, mistõttu algas I maailmasõda.

1389. aasta viidipäeval seisid aga vastamisi peaaegu võrdse suurusega Serbia ja Ottomani armeed. Tänaseni pole muuseas selle lahingu kohta täpseid detaile eriti teada, ent kindel on see, et langesid nii Serbia prints Lazar kui Ottomani sultan Murad I. Serblased kipuvad seda lahingut maalima heroilise kaotusena, kus kristliku kultuuri hävingu ja metsikute hordide vahel seisid vaid serbia aadlikud. Tegelikkus oli ilmselt keerulisem (milline üllatus...) ja ajaloolased pole tänaseni kindlad, kas lahingu tulemuseks oli serblaste kaotus või peaaegu et vaenupoolte viik - nii palju, kui sõjaväljal saab üldse viigist rääkida. Fakt on see, et Ottomani armee tõmbus peale lahingut tagasi ja sebrlaste impeeriumi lagunemisele aitas lisaks Kosovo lahingule kõvasti kaasa ka saatuslikule päevale eelnenud võimuvaakum, siseheitlus ning hiljem järgnenud ungarlaste invasioon.

Serbia ja Ottoman aastal 1400. Kaart aadressilt http://www.euratlas.com.

Nii et ei saa öelda, nagu oleks Kosovo olnud mingi müütiline võitlus, kus palja ülakeha ja terasest kõhulihastega serbia õilsad aadlikud oleks langenud vapras lahingus Kristuse ja Euroopa eest ning ohverdanud ennast filmile “300” omase pateetika ja absurdsusega ainult selleks, et neid reedaks hiljem mömmidest euroopa poliitikud.

Kosovo lahing jääb aga Serbia kultuuri ja ajaloo jaoks loomulikult äärmiselt oluliseks. Seepärast on mõistetav, et igasugusele jutule Kosovo lahkumisest reageerisid ka kõige leebemad serblased kergelt valulikult.

Igal juhul on Kosovosse sisenemist raske mitte märgata. Piiripunkte on kolm ja nendest viimane on ÜRO rahuvalvajate punkt, kus vägilase välimusega, tõmmu itaalia sõdur (kes meenutab oma mohikaaniharja ja ehetega B.A. Baracust) kõnnib autost otsekui muuseas mööda, automaat riivamas küljepeeglit. Süütab ukse kõrval suitsu ja põrnitseb autosistujaid, lastes päikseprillide taha vaevu varjatud pilgul ringi käia.

Kohe peale piiripunkti on kurv ja selle taga on esimene politseipatrull. Noh, miks mitte, eks ole? Autoteel võib ikka olla mõni patrull. Kakssada meetrit hiljem on teise kurvi taga järgmine patrull. No hea küll. Kolmanda patrulliga hakkab asi juba naljakas tunduma. Kuues patrull käib vaikselt närvidele, kaheksandaga viskab see politseiporno juba üle. Hiljem saime teada, et Kosovos toimus lihtsalt väike politseioperatsioon, kuna liikluskultuur on isegi kohalike jaoks talumatu. Tol hetkel tundus jõhkralt ülepingutatud politseikontroll aga täiesti loomuliku osana riigist, kus iga teine maja on kas pommitamise tagajärjel kaotanud oma fassaadi või on selle asemele ehitatud odav, punatellistest asendaja (tellisetehase omanik on tõenäoliselt Kosovo rikkaim inimene) ja kus liiklusmärkidel on toodud ära lubatud kiirused nii autodele kui tankidele.

Muuseas, liiklusmärkide osas võib öelda, et minu jaoks on uus kogemus sõita autoga riigis, kus on nii palju kirjaoskamatuid, et liiklusmärkidele peab suuna ja sihtkoha kirjutamise asemel joonistama linnu või liblika.

Otse läheb Kotka tee, paremale Koera tee. Väärib märkimist, et Albaania riigi omakeelne nimi (“Shqipëria”) tähendab albaania keeles “Kotkaid”.

Kosovos rababki mind esiteks jõuline pilt lehmadest ja karjustest, teiseks kirjaoskamatute jaoks mõeldud liiklusmärgid ning kolmandaks räsitud välimusega naised ja mehed, kes on pidanud kannatama sõjaseisukorra käes vähemalt 1999. aastast alates.

Kolm põlvkonda Kosovo naisi.

Nagu oleks sattunud mõnda Kesk-Aafrika riiki, kus õnn on sõna, mille järel on sõnastikus küsimärk ja koostaja nõutu kommentaar: “Kes teab, mis asi see võiks küll olla?”. Kosovos ei saagi ühiskond liikuda 19. sajandi tasemest kaugemale, kui kogu piirkonna olemus on sedavõrd valulikult vastupidine poliitilisele reaalsusele.

Kujutagem ette, et Ida-Virumaal oleks venestusprotsess kestnud veel 50 aastat. Oletame, et eestlasel oleks väga halb mõte elada näiteks Jõhvi lähedal talus. Et Kiviõli lähedal lehviks avalikult Vene lipud (vt. allpool olevat pilti). Et Ida-Viru rõhuv enamus ütleks otse välja: “Meie oleme Venemaa kodanikud”.

Teeme asja veel keerukamaks. Oletame, et Venemaa ütleb väsinult: “Kuulge, rahunege maha.” Kosovo albaanlased ja Põhja-Iirimaa iirlased on mõne kohaliku väitel vastavalt Albaaniale ja Iirimaale muutunud juba pisut tülikaks sugulaseks, keda paljud suurema riigi kodanikud ei ootagi väga külla. Üks Makedoonia võõrustajatest ütles hiljem läbi lillede, et Albaania ei põlegi väga vaimustusest saada Kosovot endale. Mõni ime siis, et Kosovol ei jäänud 17. veebruaril 2008. aastal üle muud, kui ennast lihtsalt iseseisvaks kuulutada.

Tuletame meelde, et Kosovo ei ole osa Albaaniast. Sellest hoolimata lehvib taral Albaania lipp.

Vasakule jääb Kosovo pealinn Prishtinë.

Mida enam lähenes Kosovo tasandikul päikseloojang, seda närvilisemaks ma muutusin. Kosovo tundus mulle mingi neetud maana, kust tuleb kindlasti lahkuda enne pimeduse saabumist, muidu jääd sinna 99 aastaks lõksu.

Kui me olime läbinud järjekordse piiripunktide rahe ja peatasime auto ametlikult Makedoonia pinnal, hingasin kergendatult. Ma ei varjagi seda, et ma tahtsin Kosovost võimalikult kiiresti minema saada ja ei oota selle piirkonnaga taaskohtumist. Kosovo lõhnas mürgiselt, sõjakalt ja vaenulikult, nagu Loksa allveelaevabaasi saastunud vesi.

Peatus enne Kosovost lahkumist. Taga on näha uusi telliskiviehitisi. Tanel ringutab peale tundidepikkust sõitu, Henrik jälgib rauge pilguga kaugusesse jäävat tõotatud maad – Makedooniat.

Eelmine pilt Sisukord Järgmine pilt