II pilt

Kotor, Budva ja Nikšič; Montenegro. 18-19. juuni.

Kus nauditakse hetkel veel väheturististatud vanalinnu, pursitakse inglise keelt ja sõidetakse kanjonites.

Lovceni mäge ja muid tippe katvatest süngetest metsamassiividest inspireeritud nimi “Crna Gora” ehk “Must mägi” anti piirkonnale kirjalikes allikates esimest korda 1276. aastal. Roomlaste ajal kutsuti seda piirkonda aga hoopis Doclea ehk Duklja.

Duklja saavutas iseseisvuse esimest korda 1040. aastal ja kuulutati 37 aastat hiljem Zeta kuningriigiks. 1185. aastal piirkonna valitsejaks tõusnud Stefan Nemanja jättis iseseisvuse alles.

Kotor hiilgas sellel perioodil taolise kaubandusliku eduga, et hakkas varjutama naabruses asuvat Dubrovnikut ja teenis ära Veneetsia viha.

Kui Serbia impeerium kukkus 1371. aastal kokku, hakkas Zetat valitsema Balšići aadlisuguvõsa. 1421. aastal liideti ala Serbiaga, kuid 1455. aastast alates valitses seda juba teine aadlisuguvõsa - Crnojević. See viimaseks Balkani monarhiaks osutunud süsteem kukkus lõpuks 1499. aastal kokku, kui lavale astus Ottomani impeerium. Kotor jäi Veneetsia võimu alla.

1538. ja 1657. aastal kiusas Ottoman ka Kotori, kuid see jäi püsima. 1563. aastal laastas linna maavärin ja 1572. aastal katk ning 1667. aastal tekitas suuri purustusi sama maavärin, mis tegi maatasa Dubrovniku.

1797. aastal andis Campo Formio rahulepe, mis lõpetas Veneetsia iseseisvuse, Kotori Habsburgidele, kuid 1805. aasta Pressburgi rahuga läks linn Itaaliale. 1810. aastal liideti Kotor prantslastele kuulunud Illüüria provintsidega. 1814. aasta Viini Kongress kinkis linna tagasi austerlastele.

1878. aastal kuulutas Montenegro ainus kuningas, Nicholas I, kes saavutas oma printsiaastatel türklaste vastu mitmeid võite, välja Montenegro iseseisvuse. Muuhulgas võitis just tema Montenegrole Kotori tagasi.

1910. aastal kuulutati Nicholas I kuningaks. Peale I maailmasõda liitus Montenegro tulevase Jugoslaaviaga.

Sellise kireva ajalooga linn on loomulikult seetõttu ka väga põneva vanalinnaga.

Ent Kotor võib kunagi tulevikus kahjuks olla midagi sellist nagu Dubrovnik – turistihordidest viimase piirini tühjaks pigistatud kivisidrun. Hetkel ei ole kogu vanalinn uputatud inimjõgedest ja kohalikud on nagu puutumatu metsa loomad, kes ei oska võõrast peljata. Juba aga pasundavad voldikud ja reisifirmade reklaamid Vahemere-äärsest paradiisist, kuhu me kõik peaksime minema. Ei, peaksime muidugi – Kotor on tõeliselt tore koht. Ainult et ärge minge korraga, eks?

Tühi, nii nauditavalt tühi vanalinn.

Karge kliimaga harjunud eestlaste jaoks on ainsaks puuduseks Kotoris tõenäoliselt seesama kõrbekuumus, mis liitub kohaliku geograafia eripärade tõttu kõrge õhuniiskusega. Kotori õhu mõistmiseks tasub vaadata kaarti – kui Aadria meri on Vahemere sopp, siis Kotori laht on Aadria mere sopp ja Kotor ise asub selle lahe sopis. Tegelikult on Kotori lahe näol tegemist kunagise jõesängiga, mis on mere poolt üle ujutatud. Vesi on vohavatest vetikatest roheline, õhk kumiseb niiskusest ja seisab sinu peal nagu lämbe müts. Kaua sellises kliimas siestat ei trotsi.

Vanalinna vallikraavi vesi tuleb otse lahest ja on sellest vaid kröömikese võrra rohelisem ja liikumatum.

Peamine vaatamisväärsus oli Kotoris minu jaoks vanalinn ise. Mulle meeldib jalutada võõras linnas hommikuti ja üksi, kandmata kaasas fotokaamerat, kõhukotti või muid turistitunnuseid. Sulada inimeste sisse, hingata linna rütmis, hoida kätt tema iidsetel müüridel ja tunda aja pulssi. Kotor veel võimaldab seda, Dubrovnikus on juba raske leida vaikusehetke, kus on vaid sina ja linn.

Kotori taga kõrguvad mustad mäed...

...millele ettevõtlikud mustamäelased on ehitanud müürid.

Kotorlased elavad oma tempos, pealtnäha otsekui rõõmsalt teadmata, et tõenäoliselt läheneb neile varsti turistide vool, mis ummistab sadu aastaid vanad majad ja roomlaste poolt ehitatud tänavad. Aga hea küll, mis ma närin selle turisminduse kallal – iga inimene, kes siseneb välisriiki ilma äriliste eesmärkideta, on põhimõtteliselt turist ja seda taaka kannan ka mina.

Kotorlaste külalislahkusest annab aga tunnistust see, et kui me istusime vanalinna ääre peal olevas restoranis, tuli meie juurde öömaja omanik, kes teatas viisakalt, et me olime oma autotuled põlema jätnud ning läks seejärel rahuliku südamega koju tagasi. Arvestades seda, et majutuskoht asus restoranist nii umbes kahekümneminutilise jalutuskäigu kaugusel, oli tegemist tõeliselt ennastohverdava žestiga. Tuletan meelde, et ka õhtul oli lämbe ja palav.

Kotorist lahkudes vaatasime igaks juhuks üle ka Montenegro kuurortite uhkuse, mida oskavad tõenäoliselt hinnata ennekõike jugoslaavlased ja vahest ka usinamad Eesti parteisõdurid, kelle Jugoslaavia tuusik võis viia Budva randa.

Loodus on Budvas muidugi silmapaitav ja eks ta seetõttu on ka piirkonna siseturistide seas populaarne. Rannas on kivist promenaad, kus müüakse kõikvõimalikku rannapäevaks hädavajalikku kraami (sealhulgas “Nirvana” T-särke) – korrutage mõttes Balti jaama turg Pärnu rannailma ja 90-ndate alguse eurotümpsuga. Veetsime sotsrannas viisakalt oma pool tundi ja lahkusime siis ilma erilist kurbust tundmata. Kuidagi liiga valulikult tuttav oli see keskkond.

Montenegro sisemaa jääb ilma piltpostkaardilikust merevaatest, kuid ausalt öeldes ei tunta seal sellest puudust. Ka ülejäänud riik on rabavalt ilus ja õigustab oma mägist nime.

Ebakorrapärase pinnamoega riiki lõhestab mitu jõge (Piva, Tara ja Lim), mis kõik on lõiganud läbi mägismaa. Kõige tublim on Tara, kes on kohati jõudnud oma “kalda” ehk mäeküljega võrreldes 1,3 kilomeetri sügavusele. Oma gabariitidelt kaotab Tara kanjon maailma arvestuses ainult USA Grand Canyonile.

Kuna Montenegro on suhteliselt väike, siis tekkis kiusatus “põigata” korraks tee peal ka Ostrogi kloostrisse, mille kohta Tanel oli lugenud, et see kalju sisse ehitatud pühakoda on palverännaku sihtmärgiks nii õigeusklikele, katoliiklastele kui ka moslemitele. Nii me siis sõitsimegi Montenegro maastikku mööda sõna otseses mõttes üles, selle peaaegu vertikaalse kiviseina sisse ehitatud kompleksi poole.

Kloostrisse viiv mägitee on painutatud kokku nii kitsaks kui võimalik ja autos tekkis iga järsu kurvi läbimise puhul rõõmus elevus - eriti siis, kui vastu tuli mõni teine masin ja oli ilmselge, et kaks autot kõrvuti teele ei mahu.

Ühel hetkel jõudsime kohta, kus kõhutunne ütles, et viisakas oleks auto maha jätta ning jala üles kõndida. Ma ei ole usklik, kuid mulle meeldib võõrastes pühakodades austada kohalikke kombeid ja autoga kloostri ukse ette sõitmine tundus kohatuna. Mitte, et teised kloostrisse suundujad poleks seda teinud.

Kombekus tähendas samas ka seda, et kloostrisse sissepääsu polnud meil nagunii loota - igal pool rõhutasid sildid, et siseneda võis vaid kaetud kehaga ja meil olid kliima eripära tõttu kõigil lühikesed püksid ning käisteta särgid. Otsustasime siiski vähemalt kloostrini välja kõndida.

Alguses oli see mõte ilus, kuna me saime kasutada üles läbi mägimetsa viivat jalgrada. Umbes 30-kraadise nurga all reipalt tõusev rada pani proovile kõigi võhma ja meid päästis tõenäoliselt see, et oleme kolmekesi viimastel aastatel innukalt sporti teinud.

Ostrogi klooster - nii lähedal ja ometi nii kaugel.

Sellest hoolimata saime peale umbes kahe kolmandiku läbimist aru, et me ei suuda püsida oma graafikus. Kloostrisse jõudmine, selle uurimine, sealt tagasi alla ronimine, mägiteede raevukat spiraali mööda alla kihutamine ja taas suurele maanteele jõudmine võtab oma aja ning seetõttu oli selge, et kui me tahame leida enne päikseloojangu saabumist öömaja, oli hea mõte jätta Ostrog seekord sinnapaika ning suunduda edasi.

Üks Montenegro mägismaad lahkavatest jõekanjonitest.

Alla jõudes oli vaja valida kahe suuna vahel. Makedoonia poole liikudes oli tegelikult mõttekas sõita kohe pealinna Podgorica suunas, aga meil tekkis kiuslik soov vaadata üle põhjas asuv tööstuslinn Nikšič. Viimane jäi tagantjärele meelde mitmel erineval põhjusel ja nendest ükski ei seostunud linna endaga – mida me eriti ei näinudki. Ei, peamiselt sööbis mällu kustumatu kogemus Nikšiči turismindusega.

Nikšič on Montenegro Kohtla-Järve. Kujutage korraks ette, mis juhtub siis, kui Kohtla-Järvele suundub näiteks kolm prantslast, kes soovivad seal leida öömaja. Kohalikud oleks esmalt üllatunud, siis õnnest puhevil, et keegi tahab nende linna tulla. Võõrad oleks tõenäoliselt kogu linna ainsad kauged külalised ja saaksid seepärast väga sõbraliku kohtlemise osaliseks. Nii ka Nikšičis – slaavi hing on suur.

Kui me - kolm pikka kasvu põhjamaist troppi - tänaval kõndisime, lasid möödasõitvad kohaliku signaali ja huilgasid järgi. Turismipunkti või majutuskohta otsides tekkis tunne, nagu me oleks ise mingi vaatamisväärsus.

Daam, kelle juurde meid juhatasid naeratavad umbkeelsed kohalikud näitsikud, pidi olema nö. kohalik turismindus. Kui me küsisime, kas ta valdab inglise keelt, vastas proua õhinal: “Jeees!” ning hakkas meiega suhtlema.

Minu kokkupuude inglise keelega on olnud pikaajaline ja ma naudin alati ka erinevate aktsentide kui inglise keele rääkimisvõimaluste kuulamist, aga Nikšiči proua jutust sain ma küll hädavaevu aru. Vaikselt hakkas tunduma, et kuuldused tema inglise keele oskuse kohta on kõvasti liialdatud, kuid samas ei tekitanud see probleemi. Daam ise oli ülilahke ja hankis meile öömaja ning kui ma ütlen ööMAJA, siis ma ka mõtlen seda. Nimelt pandi kolm eestlast selleks ööks elama kahekorruselise ridamaja ühte boksi, kus meie päralt oli julgelt vähemalt neli jõuliselt möbleeritud tuba. Kui ma nüüd Nikšiči inglise keelest õieti aru sain, siis oli tegemist daami vanaema korteriga ning elanik oli just hiljuti maised ahelad selja taha jätnud. Raha maksime selle üüratu korteri eest kokku vist 150 krooni inimese pealt. Sellise raha eest saaks kuurortis heal juhul peksa.

Luksuslik üürikorter, kust pildistajat piidleb väsinud Tanel.

Linna peale me sellel õhtul enam ei läinud ja ehk parem oligi – tagantjärele Nikšiči kohta lugedes jäi mulje, et tegemist on suhteliselt ohtliku kohaga. Nikšič oli nimelt kunagi tähtis kaevanduslinn, mille tööstus kuivas Jugoslaavia lagunedes kokku ja tõi kaasa tööpuuduse ning tööstuse jaoks kerkinud linnade jaoks vältimatu tagajärje: kuritegevuse. Kuna linna ainsaks funktsiooniks oli teha tööd, siis pole seal erilist kultuuritausta ja põnevaid tegevusi. Igavlevad põlvkonnad nooremaid ja vanemaid inimesi on leidnud endale organiseeritud kuritegevuse näol toreda uue hobi. Tõenäoliselt on Nikšič ohtlikkuse mõttes võrreldav näiteks Eestiga aastal 1993, aga kes teab. Väga alatu oleks hinnata linna seal veedetud ühe öö põhjal, arvestades seda, et me ööelu ennast ei maitsnudki.

Eelmine pilt Sisukord Järgmine pilt