1. pilt

Dubrovnik, Horvaatia. 16-17. juuni.

Kus sõbrad kohtuvad Vahemere sõsara kaldal, juuakse esimene õlu ja kiidetakse vaate olulisust.

Sõpradega reisimine on asi, mida tuleb vähemalt kord elus ära teha ja selline reis peab kestma vähemalt ühe nädala. Igal inimesel võiks olla keegi, kellega ta on nõus luurele minema ja kuna meie elame rahuajal, siis saab luureks lugeda ka reisimist. Miks? Aga kas nad pole siis sarnased tegevused?

Mõlemal juhul lähed sa väljavalitud (ja väikese) grupiga tundmatutele aladele, kus sinu ülesandeks on hoida silmi lahti ja märgata seda, mis väärib märkamist. Mõlemal juhul on tähtis, et sinu kaaslasteks oleks inimesed, kelle suunas sa mitte ainult ei julge selga keerata, vaid kelle kätesse sa usaldad oma elu. Kui kallis lugeja peab viimast väidet pisut liialdatuks, siis tasub tuletada meelde, et nii mõnegi välisriigi liikluskultuur on selline, et põhjamaiste inimeste jaoks on seal iga autosõidu näol tegemist elu kallale kippumisega.

Aga see selleks. Tegelikult tahtsin ma rääkida suurepärasest elamusest, mis algas 2007. aasta juuni teisel poolel ja lõppes 30. juunil. Tõsi, sellele järgnes kohe üks värvikas episood, mille käigus ma jäin ilma kõigist oma reisimärkmetest ehk materjalist, mille põhjal ma plaanisin kirjutada täispika reisikirja. Märkmete kadumises saab süüdistada ainult kahte inimest – (1) mind, kes ma Ragnet nähes unustasin kõik muu ning heitsin seljakoti seljast, et tema juurde joosta; (2) isikut, kes valveta jätnud seljakoti vargsi üles korjas ning isiklikuks tarbeks minema viis. Olen sellest intsidendist põgusalt kirjutanud (vt. blogi 1. juuli sissekannet), aga kordan siiski igaks juhuks üle: kui keegi leiab kusagilt (tõenäoliselt Põhja-Eestist) tihedalt täiskirjatud ja ilmselgelt reisimisest rääkivaid paberilehekesi, siis tasub teatada politseile.

Olen eravestluses juba korduvalt naljatanud, et Balkanimaades, kus veel 3 aastat tagasi toimusid verised kokkupõrked, on äärmiselt ohutu reisida ja ööbida – seevastu Tallinnas jääd sa 8 tunniga kõigest ilma. Welcome to Estonia.

Nojah.

Nüüd siiski meeldivamate teemade juurde. 2007. aasta suvel toimunud reis oli mingil määral saanud alguse ja julguse 2004. aasta retkest, mille käigus mina ja mu 3 sõpra sõitsime minu tillukese Hyundai Getziga otse Tartust Aadria mere äärde ja tagasi. Teekond puudutas Baltimaid, Poolat, Tšehhit, Itaaliat, Horvaatiat ja vähemal määral Ungarit, Sloveeniat ja Slovakkiat. Sõidu suhteline turvalisus ja mugavus kinnitas, et autoreis sõpradega on tõenäoliselt parim viis näha võõraid maid. Niisiis idanes meil 2006. aastal mõte sõitu veidi ambitsioonikamalt korrata. Erinevalt eelmisest retkest soovisime seekord jätta käed vabaks ja broneerisime endale ainult ühe majutuskoha – emakese Beslema üürikorteri Horvaatia suvepealinnas Dubrovnikus. Mõte seisnes selles, et aja kokkuhoiu huvides tuli reisi alustada ja lõpetada Horvaatias (et jätta vahele kokku nädala kestev transiit Eestist Horvaatiasse ja tagasi) ning mugavuse huvides tuli olla kindel, et me ei pea kohe lennukist väljudes või reisi lõpus väsinult Dubrovnikusse naastes hakkama endale majutust otsima. Täpse marsruudi kavatsesime panna paika kohapeal, toetudes ainult sisetundele, kunagistele unistustele ja Taneli poolt tehtud taustauuringutele. Kuidagi kujunes aga reisi määravaks jooneks see, et me üritasime oma sõiduga vältida iga hinna eest Albaaniasse sattumist.

Ühelt poolt oli põhjuseks Henriku Balkanimaade kolleegide sõbralik soovitus valida Makedooniasse jõudmiseks Albaania asemel tee läbi Kosovo, teiselt poolt minu pühendunud ja teadlik, salajane agitatsioon Albaania vastu. Ma tõesti ei taha sinna riiki minna ja lükkan seepärast Enver Hoxha paradiisi külastamist edasi vähemalt selle hetkeni, kui mu tõrksus lahtub või ma lihtsalt olen kohustatud sinna sattuma.

See selleks.

Tagantjärele võib vaielda, kas lennureis Tallinnast Horvaatiasse ja tagasi väärib seda raha, kuid igal juhul säästab ta aega. Isikliku kogemuse põhjal oskan öelda, et ainuüksi ralli Tartust Varssavisse võtab terve päeva ja ei seisne kindlasti mitte toredas, turistlikus, vaatame-mis-siin-kõrvalteel-huvitavat-on trallitamises, vaid sirgjoonelises ja vaevu spidomeetri legaalse piiri peal püsivas kiirkatses. Horvaatiasse läheks seetõttu ainuüksi umbes 3 päeva sõitu, mistõttu ma usun endiselt, et me säästsime 6 päeva, mis on paljude inimeste kasinat puhkuseperioodi arvestades märkimisväärne võit.

Dubrovnik asub Horvaatia lõunatipus. Kaart on aadressilt http://croaticum.ffzg.hr.

16. juuni pärastlõunal maandusime me Dubrovniku lennuväljal, kuigi tõele au andes asub lennuväli Dubrovnikus sama palju, kui Elva keskväljak asub Tartus. 20 kilomeetrit linnasüdamest on muidu tavaliselt tunnistuseks odavlendude vaimustavale kombele “eksida” adressaadiga – säästulend maandub harva lubatud sihtkohas, lennates sellest mõnikord lausa 50-60 kilomeetri kaugusele (näiteks Berliinist lahkudes ei tasu unustada, et linna ja Schönefeldi lennuvälja vahele jääb umbes tunni kestev rongiretk). Dubrovniku puhul on küsimus aga lihtsalt maastiku eripäras. Mägismaal on suhteliselt raske leida kohta, kuhu üks mõnekümnemeetrine, mitusada kilomeetrit tunnis läbiv tiibadega toru saaks ohutult maanduda.

Mõne rahaühiku ja bussisõidu järel leidsime ennast siiski Dubrovniku vanalinnast, mida enamus turiste ilmselt peabki selle Horvaatia kuurortlinna tervikuks. Tegelikult on Dubrovnik sarnane Tallinnale – turiste hoitakse vanalinnas, kus kurnatud ja tülpinud klienditeenindajad üritavad higise ja lärmaka massi idiootseid nõudmisi täita; ülejäänud linn koosneb tavakodanike elumajadest, kuhu vähesed turistid viitsivad üle 40 kraadi küündivas suvekuumuses kõmpida.

See on suvine Dubrovnik...

... ja see on kohalike põrgu: turistiuputus.

Turisminduses kehtib aga siiski karm nõudluse-pakkumise suhe – üldiselt on väga selge, miks ühte kohta voorib sadu tuhandeid kõhukottide ja kaameratega turiste, kes jõllitavad tuhmil pilgul mõnda maja, kuni giid käsib pilti teha. Dubrovnik on tõepoolest imeilus linn, millel on oma isikupära ja see turisminduse jaoks hädavajalik kolmainsus: nauditav looduslik keskkond, stiilipuhas vanalinn ja külalistega harjunud klienditeenindus. See, et kelner peab teinekord järjekordse nürisilmse ameeriklase haukumise peale südametäiega “Jebenti!” (rõve sõim serbohorvaadi keeles) ohkama, kuulub turismimekade paratamatu pahupoole juurde.

Parema poole juurde kuulub see-eest näiteks ulatuslik teenindusvõrgustik, mille hulka ma arvan ka kõrtse ja baare. Selge see, et üks korralik turistilinn nöörib rikkalt seitse nahka, aga ega välismaal ei peagi lolliks minema. Tõeliselt nauditava söömaaja saab ka kohalikust poest umbkeelselt müüjalt stepptantsu ja kirglike žestide abil ostetud veini ning puuviljade ja kohalike saadustega, eks ole? Üks tervitusõlu kulub saabumise puhul siiski ära – eriti, kui sinu vestluspartneriks on sõber, kes on saabunud bussiga Bosniast ja keda sa pole tema pikaleveninud väliskomandeeringu tõttu näinud juba mitu kuud.

Autor ja Bosniast bussiga kohale loksunud sõber Henrik.

Üldiselt tundub reisimisega olevat nii, et esimene päev kulub alati majutuse otsimise (või lihtsalt ülesotsimise), lahtipakkimise ja – mis kõige tähtsam – kohalike oludega kohanemise peale. Loll turist kipub näiteks lõunamaades unustama ära, et siesta on oluline. Lõunapaus ei ole mitte ajaraisk, vaid hädavajalik osa päevast, mis aitab kuumusega toime tulla. Ka kohalikud püsivad ilusti sisetingimustes ja pigem pikutavad, kui jooksevad mööda müüre ringi. Kohe selgitan.

Tark poiss see Tanel – esimesel päeval sai selgeks, et taolise koormaga tasub ergava päikese eest eemale hoida.

Hoolimata sellest, et Tartust tulnud mehed (mina ja Tanel) olid kombekalt katnud oma pea ja valinud selga suhteliselt kerged ning palava ilma jaoks sobivad rõivad, andis Dubrovniku armutu keskpäev mõista, et kõigist võimalikest päevaplaanidest üks täbaraim variant on see, mis sisaldab täisvarustuses mööda treppi ronimist. Nimelt on Dubrovnik asutatud mägede jalamile ja seetõttu asub osa linnast pisut kaldu ning tänavate asemel on trepid.

Trepp-tänavate korral nõuab tänavat mööda kõndimine head füüsist.

Kui sa kannad kogu oma vara endaga kaasas, pead ronima 40-kraadises kuumuses üles 40-kraadisest trepist ja otsid maja, mille number tänaval (st. trepil) lihtsalt puudub, siis – nii piinlik kui see ka pole – tekib tõesti tunne, et “teate, minge te kõik õige...”

Seepärast on hämmastav, et kui sa oled kohtunud oma majutaja, päikeses pronksjaks põlenud nahaga, korstnaks suitsetanud, kähedahäälse emakese Beslemaga; tuvastanud, et sa elad hostelihinna eest suures, puhtas ja korraliku köögiga korteris; saanud emakeselt klaasi värskelt pressitud mahla; käinud duši all ja pannud selga puhtad riided...

...avanud Taneli kombel rõduukse...

...ja avastanud viinamarjalehtla alt sellise vaate...

...siis tundub elu ühtäkki väga ilus. Sellest ka soovitus – katsuge võimalusel üürida reisil korterit. Dubrovnikus küsitakse selle eest vaid umbes 400 krooni ööpäevas ja rõdu, köögi ning taolise vaate olemasolu on tõesti seda raha väärt.

Lisaks õppisime me peale esimese päeva ränka viga (keskpäeval ringi jalutamist) seda, kuidas Dubrovnikut juunikuul nautida. Vaadake tähelepanelikult ülapool toodud kahest pildist parempoolset. Kas näete seal panoraami paremas nurgas linnamüüri? Meil oli eriliselt mugav istuda rõdul ja jälgida seda, kuidas linnamüür täitus turistidega nagu baromeeter. Turistide vähesus tähendas seda, et väljas oli krõbepalav, tihkelt täis baromeeter aga seda, et ilm oli talutavam. Hommik ja õhtu olid seetõttu kõndimiseks ja ujumiseks, keskpäeval istusime me rõdul, sõrmitsesime pea kohal valmivaid viinamarju ja muigasime kuumusest uimaseks tõmbunud turistide üle, kes tuikusid 800-kroonise (sic!) pileti eest linnamüüri mööda ülespoole.

Ma ei saa muidugi väita, et me veetsime oma aja Dubrovnikus süvakultuuriliselt (katedraalid, kontserdid, vaikne meditatsioon surma mõiste üle 13. sajandi luules) või ülialternatiivselt (telkimine vana kindluse hukkamisaugus, kondamine antiikaegsetes kanalisatsioonitunnelites, eksootilised nakkushaigused) – ei, suure osa ajast me lihtsalt jalutasime linnas, tarbisime kohalikke jooke, käisime Aadria meres ujumas, “hängisime” öötundidel koos kohalike noortega muulil ja hingasime täiel rinnal eeterlike õlisid sisaldavate taimede poolest rikkalikku Vahemere piirkonna õhku. Puhkus, noh.

Aga ajalooalase tuhmuse heastan nüüd sellega, et võtan lühidalt kokku Dubrovniku möödunud aastad.

Algselt Ragusa nime kandnud linn asutati 7. sajandil, kui sisemaalt võõraste sissetungijate eest kaldale pagenud hõimud lõid neeme tippu kiirelt püsti kindlustatud asula. Järgmise nelja sajandi jooksul kogus Ragusa jõudu ja rikkust, nautides suurepärast asukohta kaubateedel.

1205. aastal, ristisõdade keerises, allutati tülikas konkurent Veneetsiale, kuid 1358. aasta Zadari rahuleppega sai Ragusast Ungari-Horvaatia kuningriigi osa.

Keskaegne Ragusa oli kaubanduslikule paradiisile iseloomulikult üsna tolerantne ja innovatiivne koht. Orjakaubandus keelustati 1418. aastal, Hispaaniast ja Portugalist välja visatud juute võeti vastu kahel käel. Ragusa hügieen ja kommunaalteenused rokkisid täiega: keskaja harjal avati vanade- ja orbudekodusid, ehitati välja veevärk ja apteegi- ning haiglasüsteem.

Rikka vabalinna staatuses mõnulenud Ragusa õnnelik elu sai järsult otsa 1667. aastal, kui niigi kehva Vahemere kaubandusliku seisu otsa maandus kirsina katastroofiline maavärin. Suur osa linna renessaansiaegsest hoonestusest ja kunstist hävis. Eranditena jäid olulisematest hoonetest püsti vaid Sponza palee ja Rektori palee. Linn ehitati üles barokkstiilis.

Napoleoni sõdade ajal tõi tema nimi sarnaselt ülejäänud Lõuna-Euroopale ka Ragusa jaoks pigem negatiivseid emotsioone. 1806. aastal marssisid linna prantslased ja 1808. aastal kaotati Ragusa Vabariik.

1815. aastal otsustati Viini kongressil, et Ragusa saab Austria osaks. 1918. aastal võeti linn jabura nimega Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide Kuningriiki ning Ragusa nimi muutus ametlikult Dubrovnikuks.

1991. aastal põmmutasid vaenuväed Dubrovniku pihta üsna mitmeid laske, ehkki linnal polnud mingit strateegilist väärtust. ÜRO aitas hiljem purustatud katuseid ja kriimustatud seinu parandada, ent Dubrovnik pääses mürsuvihmast üllatavalt kergelt. Võib-olla olid Serbia artilleristid sama legendaarselt täpsed kui “Tähtede sõja” filmist tuntud sõdurid, kellele valmistas suurt raskust ka kosmoselaeva külje tabamine kümne sammu kauguselt.

Subtroopika suhtub õitsemisse tõsiselt. Vasakus nurgas reklaamitakse üürikortereid. Põhjusega.

Täna on kunagine kaubanduslik gigant pigem pehme turismikuurort, mille arhitektuurilisi ja kunstilisi võlusid tasub tõenäoliselt maitsta mõnel muul ajal kui juunis. Oktoobris või märtsis võiks seal olla vähem turiste.

Igal juhul küpses Dubrovnikus lõplikult meie edasine plaan. Nimelt oli Henrikul kindel soov näha oma makedoonlastest kolleege, meie Taneliga tahtsime igal juhul näha Kreekat. Peale põgusaid arutelusid jõuti ka ühisele otsusele vältida Albaaniat (seda nõudsin eriti mina). Ülejäänu oli juba vormistuse küsimus. Reisivahendiks oli kohalikust rendiesindusest saadud Opel Astra, mis oli uimase minekuga, aga muidu väga tubli loom.

Truu sõiduvahend Opel Astra, mille Horvaatia numbrimärk aitas vältida muljet, et tegemist on ilmselgete välisturistidega.

Esimeseks “takistuseks” lõunasse sõitmisel oli verivärske maailmariik Montenegro, kes oli (Balkani kohta ehmatava veretusega) lõiganud ennast lahti isakesest Serbiast. Ma ei tunne ühtegi serblast, aga usun, et nende jaoks ei olnud see kõige mõnusam tehing – Montenegro lahkumisega kaotas Serbia oma rannajoone ja tõenäoliselt ka suure osa oma looduslikust ilust.

Montenegro asub Dubrovnikust umbes mõnekümne kilomeetri kaugusel ja tema nimi tähendab “musta mäge”. Väidetavalt kutsusid rannikut nii juba iidsed meresõitjad, kellele veepiiril mustavad mäed avaldasid siis järelikult piisavalt mõju. Kuid piirkond on ka tõesti kaunis ja see ilu ei piirdu ainult Aadria mere rannikuga – väga muljetavaldav on ka Montenegro sisemaa, mida lõhestavad ülikõrgete seintega jõekanjonid. Sellest natuke hiljem.

Kõigepealt kohtavad Dubrovnikust lõunasse sõitjad Montenegros sellist linna nagu Kotor.

Kaart on aadressilt http://www.riviera-line.com.

Sisukord Järgmine pilt