VI pilt

Dubrovnik, Horvaatia. 28-30. juuni.

Kus juuakse muulil õlut, jälgitakse laisa üleolekuga värskeid saabujaid ja võetakse turult viimast.

Kui me olime maabunud Dubrovnikus, helistasime rõõmsalt emake Beslemale, kelle teada me pidime saabuma alles 29. juunil. Emake läks ähmi täis ja küsis murelikult, et ega ta polnud asjast valesti aru saanud. Rahustasime võõrustaja maha ning saime oma “vana” korteri tagasi.

Muuhulgas ulatas emake mulle kelmikalt näppu vibutades ühe pestud ja triigitud särgi. Mul on nimelt reisil tavaks kanda vanu riideid, mida ma iga päeva lõpus viskan minema - nii väheneb pagasi kaal ja ühtlasi saab lahti kulunud rõivastest, mida oleks patt isegi kaltsukatele pakkuda. Emake Beslema oli aga leidnud prügikastist minu äravisatud särgi ja pesnud selle säästliku vanadaamina puhtaks, triikinud ära ning andis nüüd Vahemere päikese käes kuivanud riideeseme mulle pidulikult üle. Võtsin suveniiri hardalt ja kuulekalt Eestisse kaasa.

Peale seda, kui olime rendiauto üle andnud, jäime jälle jalameesteks ja eelmise Dubrovniku kogemuse ning jätkuva Euroopa kuumalaine tõttu eelistasime seetõttu viibida võimalikult palju kas varju all või meres.

Algas pühendunud ja professionaalne lösutamine, mille vahele mahtusid kiired hommikused sööstud poodi, turule või vette. Ülejäänud aeg kulus ennekõike religioossele siesta pidamisele ja horisontaalses asendis vedelemisele.

Mina, kes ma parasvöötmes kunagi päeval ei maga, läksin kohalike kommetega samuti kaasa ja heitsin lõuna ajal pikali. Ja tõesti - magasin.

See on lihtsalt üllatav, kui väga kuumus rammestab ja kui värskendavalt mõjub lõunauinak. Alguses üritasin tavade vastu võidelda ja rõdul lesides raamatuid lugeda, ent kui ma ühel hetkel avastasin, et olin raamatu taha suikunud, sai selgeks, et ei ole mõtet loomuse vastu võidelda.

Vahemere päike lihtsalt annab kehale käsu kuumuse tipphetkel puhata. See-eest pikeneb muidugi õhtu, mis lähistroopikas on eriliselt mõnus ja soe.

Mistõttu hämarus on parim aeg mere äärde minekuks.

Istusime õhtuti Dubrovniku rannikukindlustustest välja sirutuval muulil, kuhu kohalikud lükkasid ööseks püsti improviseeritud baari (külmik + makk) ja jõime jalgu vees kõlgutades õlut.

Vaade muulilt. Paremale jääb tilluke saar Lokrum, kus asub botaanikaaed.

Õhtune Dubrovniku elu on natuke põnevam kui päeval, kuna osa turiste on magama läinud, kuid see-eest on vanalinnas asuvad kohvikud ja baarid triiki täis. Eks seal on kindlasti ka kohalikke, aga tõenäoliselt mitte ulatuslikult.

See-eest linnamüüri taga ja muuli peal, sadama äärtes ja vanalinnast pisut eemal on pilt natuke vähem kosmopoliitne.

Muuli peal on pilt öösel lausa pornograafiline, kuna müüri taga näib olevat populaarne koht horvaatia rahva jätkamiseks ja muuli ning müüri ristumiskohas on paik, kus käivad ujumas inimesed, kes põlgavad ujumisriideid.

Päeval on pilt oluliselt kombekam.

Vanalinnast hoidsime üldiselt ka seekord tipphetkedel eemale. Käisin küll jälle hommikuti seal jalutamas ja armastasin istuda vanalinna külje all, aga muidu olid tänavad ikka üsna tihedalt täis kõikvõimalikke turiste.

Küllalt palju oli ameeriklasi, kes oskavad endast jätta tõeliselt ebameeldiva mulje. Kord nad ei ole rahul kohvikus pakutava saiakesega (“The service here is terrible. I will not eat this bun. This is disgraceful.”), siis on neil liiga palav, siis on poes liiga palju inimesi, siis ei oska müüjad inglise keelt.

Sama idiootsed on ka sakslased, keda tuttava horvaadi kinnitusel vihatakse Balkanimaades turistidena rohkem kui kedagi teist. Eriti liigutav oli näha, kuidas saksa mammi marssis toidupoes müüja juurde ja kärkis temaga tükk aega saksa keeles. Kui müüja poetas tagasihoidlikult, et ta ei oska saksa keelt, ei pannud frau seda tähelegi ja lällas edasi, osutades aeg-ajalt müüdavatele toodetele, teistele ostjatele jne. Müüja tegi ainuõige otsuse ja ignoreeris päikesest põlenud germaani troppi seni, kuni too minema läks.

Kuna mul läheb selliste stseenide peale silme eest mustaks, siis katsusin hoiduda turisminduse tuiksoontest, mistõttu vanalinna hoonestuse põhjalikum uurimine jäi seekord ära. Mul on siiski plaanis Dubrovnikut kunagi uuesti külastada ja ennast eelnevalt ka taustateadmistega varustada. Vastasel juhul on tegemist lihtsalt vanade majadega, mis on küll mõnusalt jahedad ja õhkavad ajalugu, kuid ei räägi endast sõnagi.

Dubrovnikule on väga iseloomulikud pikad, mäekülge mööda paralleelselt üles ronivad tänavad, mis jätavad linna kohal lennates ilmselt mulje, nagu oleks keegi kamminud vanalinna sügavad triibud.

Dubrovniku peatänava Straduni kivid on kulutatud peegelsiledaks.

Aga linn on kena. Kurnatud ja väsinud, aga ilus. Puhkehetkedel - näiteks varakevadel või hilissügisel - võiks ta olla inspireerivam kui rivaal Veneetsia. Aruka planeerimise ja sajandeid kestnud hügieeniga arvestamise tõttu on Dubrovniku vanalinn küll majesteetlik ja iidse maiguga, kuid mitte nii räpane kui Kotor või nii haisev kui Veneetsia.

Siin oleks illos elada kõigil, kelle arvates endasse sajandeid imanud kivid, soolaselt värskendav mereõhk ning lopsakas vahemereline loodus ja söök soodustaks loomingulist seedimist. Dubrovnikus elas (ja hukkus 1991. aasta pommitamise käigus) ju ka horvaatia poeet Milan Milišić.

Dubrovnik on koht, kus on võimalik nautida lõunamaise elegantsiga tahutud arhitektuuri, joovastavat õitevohangu ja meresoola kokteili ning suus sulavaid puuvilju.

Milline on tõeline virsik? Selline, mis on niivõrd küps, et kui ma ta kätte võtan, jäävad viljaliha sisse sügavad vigastused minu sõrmedest. Ma ei teadnud varem, et olen võimeline sööma ühe minutiga ära umbes 4-5 virsikut. Peale Vahemere ääres käimist läheb mul alati mitu kuud aega, enne kui suudan tarbida Eesti kaubanduskeskustes pakutavaid puuvilju.

Hedonism võib mõistena pärineda Kreekast, aga minu kokkupuude selle roomlaste “Maailma Keskuse” ehk Vahemerega ütleb nii: kõik seda ääristavad maad on aastatuhandeid osanud elu nautida. Siin kallastel on tekkinud kogu maakera mõjutanud tsivilisatsioone ja kultuure, siin on aegade algusest elatud elu täiel rinnal ja kogu raha eest. Siin on võideldud kirega, armastatud kirega ja langetud kirega.

Tõenäoliselt ei ole enam saladuseks, et ma armastan Vahemerd ja selle kaldaid. Kõik mu külaskäigud Itaaliasse, Horvaatiasse, Montenegrosse, Kreekasse ja Hispaaniasse on kinnitanud ikka ja jälle, et see on koht minu maitse järele.

Seepärast lähen 2008. aasta juunis taas oma Vahemere äärde tagasi ja seekord kaitsen reisimärkmeid suurema hoolega ning loodan kirjutada oluliselt emotsionaalsema ja põnevama reisikirja.

Seniks kõik.

Sisukord