Koni (lühijutt)


Eelmisest sisenejast lahti ununenud välisuksest sisse tuhisedes märkas Tarmo koni. See oli jäänud püsima tahmast mustaks tõmbunud meekärge meenutavasse jalamatti, pool meetrit enne ust. Ilmselt oli selle lennutanud käsi kuulunud hooletult ruttavale kolleegile, mõtles Tarmo enne, kui talle jõudis viimasel hetkel kohale, et põleva suitsuga sisenemine pole vabariigi seaduste silmis sobilik, aga ennekõike – ennekõike! – mõjutaks see väga oluliselt suitsetaja mainet ülemuste silmis ja seda sõna otseses mõttes, kuna need silmad piidlesid sisenejaid mansardkorruse akendest, mis avanesid hiiglasliku fuajee poole, ja taolisesse panoptikoni sisenemine, mis oli nii arhitekti kui firma juhtkonna poolt loomulikult täiesti teadlik käitumine – vastavalt järjekordsele juhtimisteooriale pidi selline Suure Venna silmapaaride esitlemine kutsuma töötajaid koheselt korrale –, sundis selga sirgu lööma ka kõige vabameelsema suhtumisega alluvatel.

Tarmo väga ei eksinudki, koni esmaseks lennutajaks oli olnud tõepoolest kolleeg, täpsemalt sisekontrolli osakonnas töötav Lembit, kelle pahklikud, aastakümnete kuivetunud kiirgusest kollakaks tõmbunud sõrmed hoidsid värisevat sigaretti niipea ja alati, kui vabariigi seadused või sisekorraeeskirjad seda lubasid – firma juhtkond pidas koridore läbiva sildimajanduse kaudu vajalikuks rõhutada, et kogu keskuse peale ainsaks vastuvõetavaks suitsetamispaigaks oli tilluke, teadlikult jäleda keskkonnaga toake viimasel korrusel – ning kes tõmbas oma suitsud reeglina alati filtrini, mille kolletunud jume matkis tonaalse täpsusega Lembitu parkunud nahka selle vastas. Sedapuhku oli aga Lembitut ehmatanud ootamatu kõne, mille saabumist kuulutas uus telefon käreda ja valju heliga, Lembit polnud veel jõudnud telefoni seadetega tutvuda ja ega see 62-aastase mehe jaoks polnudki mingi lihtne ülesanne, niisuguse tehnovidina alasti kiskumine ja läbi uurimine pani Lembitu alati ärevusest higistama ja kohati tundus talle koguni, et see närune Samsung vahtis teda sama jultunud ja pilkliku muigega nagu plikatirts, kelle ees Lembit pidi oma häda seletama, surkides vana ja pragunenud ekraaniga telefoni niisuguse ägedusega, nagu oleks vaene Nokia ise süüdi, et kukkus taskust välja asfaldile. Lembit teadis sisimas, et eakas mobiil polnud ise midagi teinud selleks, et punaseruudulise päevasärgi peale sikutatud vileda pruuni pintsaku taskust välja lipsata, Lembitul oli seda juhtunud nii mitmeid kordi, et Inna enam isegi ei röögatanud ta peale, inises ainult nagu tige lehm ja kõõritas silmanurgast täpselt nagu kõik need aastad tagasi, kui ta oli veel rõõsa, tedretähnilise näolapi ja toredasti tilgakujuliste tissidega tüdruk, keda Lembit naeru muhistades mööda heinamaad taga ajas. Juba siis käis Inna komme Lembitut pahanduste puhul kõveriti kõõritada poisile hirmus närvidele, rikkus terveks päevaks tujugi, aga nüüd oli see pilk seda kibedam, et selle saatja nahk oli ammu riknenud ja tedretähnid maksaplekkide vastu vahetanud.

Vähemalt oli uuel mobiilil see hea omadus, et teksti sai ekraanilt paremini lugeda, Lembit ei sallinud prillide kandmist – ehkki tal oli selleks põletav vajadus – ja võimalusel nihverdas ta need ette ainult oma Passatiga sõites või rohukarbi kribukirja lugedes. Vana Nokiaga ei pääsenud aga sageli muud moodi, kui tuli paelaga kaelas rippuv raam pahaselt nohisedes ette seada ja kaherealise telefoniekraani rohelisi, otsekui pisikestest putukatest koosnevaid riburadu lugeda. Uuel telefonil lõi aga kohe ette klaari pildi ja sinna mahtus küll vähemalt kümme rida ära – ehtsaid tähti, mitte mutukaid. Ainult helin oli, sindril, kõva nagu tehasevile. Lembit võpatas iga kord, kui keegi helistas, isegi kui ta oleks võpatanud nagunii, nähes ekraanil kirja „Inna”. Kohati tundus Lembitule, et kui abikaasa läbi selle väikese karbi rääkis, muutus tema hääl sama kimedaks ja ähkivaks nagu šimpansil, keda Lembit Tallinna loomaaias kord vahtis. Ta oli salamisi lootnud, et näeb ära selle kuulsa triki, kuidas ahvid omaenda sitta loobivad, aga sel korral polnud šimpans nii madalale laskunud. Kui jätta kõrvale tema totakas puhkiv kisa, oleks võinud ahvi pidada ülemaks nii mitmegi inimese suhtes, sedavõrd väärikad oli loomaaia-šimpansi maneerid.

Aga helin, jah, ehmatas Lembitu niimoodi ära, et kollase odava plastvälgumihkliga üsna värskelt süüdatud sigaret kukkus sõrmede vahelt maha ja veeres niimoodi selle kuradi jalamati ja selle tarbeks betoonpinda süvendatud augu ääre vahele, et Lembitu töntsid pensioniealised sõrmed sinna vahele ei pääsenud. Paar korda kähisedes üritanud Lembit ajas end lõpuks vihaselt sirgu ja võttis telefonikõne vastu, tõmmates moodsal moel pöidlaga paremale – nii oli ülbe poenäitsik õpetanud – ja sai kätte igapäevase vinguannuse. Väidetavalt oli Lembit jälle unustanud hommikul lehe lauale jätta ja Inna pidi selle ise ahju kõrvalt paberikuhja otsast ära tooma, nagu oleks see mingi Heraklest väärt vägitegu, lisaks oli Lembit taaskord unustanud osta seda head kohvi, mida Inna eelistas. Lembit jättis targu mainimata, et kapis oli vähemalt sama head kohvi, mida eelistas tema ise, kuid 44 aastat abielu oli talle valusalt õpetanud, et selline sõnaline sparring tõi kaasa küll võidu lahingus, kuid mitte sõjas. Igasugune õnnestunud torge mehe poolt tasuti terve löökide rahega, sest kuidagi oli Jumal seadnud nii, et naine võis meest torkida nii palju, kui süda kutsus, mees aga ei tohtinud anda vastu ka väikest nähvakat. Lembit polnud kindel, kus pühakirjas oli öeldud, et sina ei pea mitte oma naist torkima, isegi kui see on põhjendatud, aga Inna näis küll järgivat seda põhimõtet, et mees on loll ja laisk ja ei tohi iial anda mõista, et naine on vähemalt sama loll ja laisk.

Maha kukkunud sigaretti mõrult silmitsev Lembit kuulas kohustusliku jutluse ära, vabandas napilt ja viisakalt – selline sõnavalik tagas kõige lühema kõnekestvuse – ning vajutas siis ekraanil punase telefonitoru pildile, mille peale Innat enam ei kuulnud ja saabus õnnis vaikus. Lembitule meeldis see punane telefonitoru, see meenutas selliseid aparaate, mis olid vanasti iga ülemuse laual. See oli üks väheseid kordi, kui ta tundis end ülemusena, see hetk, kui ta sai sirutada sõrme punase telefoni poole ja panna Innal suu kinni. See oli ka üks väheseid kordi, mõtles Lembit kibestunult, kui ta tundis end ülemusena seepärast, et hiigelpikast staažist hoolimata polnud ta kordagi istunud ülemuse toolil. Kuidagi kukkus ta alati kuhugi vahele nagu see õnnetu sigaret ja jäi ilma edutamistest ja õigetest hetkedest, nühkides nelikümmend aastat enam-vähem sama tooli, mis sest, et algselt kutsuti seda maja ehitusvalitsuse peakontoriks ja tema kabineti uksele oli kleebitud silt, mis kirjutatud tušiga selle kleenukese Silja poolt, kelle ametinimetuseks oli kohe täitsa ausalt „sekretär/kunstnik”. Silja tööks oli katta peakontor pidustuste ajaks punaste loosungitega ja tema nõtked, peened sõrmed maalisid plagudele sõnumeid, kus revolutsiooni juhtinud endistele aadlikele, jõukatele kaupmeestele ja kaelasidemetega filosoofidele omistati taas kord purustatud rekordeid koguste, ajakulu ja koguni moraalsete saavutuste osas. Lembit sellest ei hoolinud, tema jaoks jäi Silja alatiseks meelde kuumast maikuu päevast, kui nad olid sulgenud Lembitu kabinetiukse, pannud liimpuidust tooli lingi alla toeks ja rebinud mõõdetud liigutuste järel ootamatu raevukusega üksteist sellel määral paljaks, et Lembit saaks oma riista torgata Silja hingelduste saatel sisse. Inna oli Lembitut aastaid sõimanud kõigi nende kordade eest, kui Lembit jäi tänaval mõnd kobedamat preilit vahtima, kuid imekombel naine ei teadnudki, et korra, ühe kauni, tulise korra elus oli Lembit Innat tõesti ka petnud ja seda kogu täiega. Ikka nii põhjalikult, et selle päeva järel ei suutnud Lembit enam Innat niimoodi vaadata ja pidi iga kord kurja vaeva nägema, kui Inna nõudis abielukohuse täitmist ning tavapärased vabandused pika tööpäeva või hambavalu kohta ei läinud läbi. Inna ei osanud ilmselt kahtlustadagi, et Lembit sulges siis silmad ja manas kogu oma mälestuspanga kalleimast seifist esile selle pildi, kus vandelvalge nahaga Silja lebab tema Tarmeko töölaual selili, jalad harkis ja rebasekarva meenutav puhmas tõusmas iharate hingetõmmete taktis.

Lembit oleks peaaegu vahele jäänud, sest Inna ei suitsetanud, Silja aga küll ning Inna haiglaselt teravale – ja, kui aus olla, selle juhtumi tõttu ka põhjendatud – paranoiale ei jäänud märkamata asjaolu, et Lembitu teine suitsupakk oli sel õhtul täiesti tühi. Inna teadis täpselt Lembitu suitsetamisrütmi ja seda, et päeva esimese poole pakk kestis kella neljani ja teise poole pakk täpselt hilisõhtuni ning kella kümne paiku tegi Lembit viimase suitsu. Nüüd oli aga pakk juba kella kuueks jäänud koduks vaid üksikule õnnetule sigaretile ja Inna, kes oli suurepäraselt kursis sellega, et Lembit ei jaganud oma suitsu kellegagi, küsis vahest liigagi teravalt, et mis nüüd siis juhtus. Veidike punastav ja kohmetu Lembit sahmis vastustega end kaugemale tõsiasjast, et ta oli pool pakki andnud Siljale – see žest oli Lembitu maailmas lausa helduse märgiks. Aga Silja magusast maitsest hoolimata jäigi see Lembitule veidi kurku kinni, seesama kink oleks ta peaaegu sisse kukutanud ja iialgi pärast seda polnud Lembit talunud sigareti kaotamist kuigi väärikalt. Niisiis oli loogiline, et nüüd põrnitses ta kavalalt jalamati varju peitunud suitsu pahuralt, nagu oleks Poola hiigeltehases presside vahel tubakapuru ümber rullitud pabertoru süüdi selles, et Lembitu uus telefon röövis temalt mõnusa suitsukogemuse.

Jalamati ja auguserva vahele kinni jäänud sigaret osutus aga kergeks saagiks märksa osavamale mehele, kuigi tema välimuse põhjal poleks seda ehk arvanud. Endine partorg Viktor Apka oli alkoholi ja kodu kaotamise koosmõjul vananenud nii kiiresti, et Lembituga kõrvutades oleks enamik pidanud teda sisekontrolli osakonna pealt kuuekümnese vanemspetsialisti eakamaks kolleegiks, kuid kurb tõsiasi oli see, et Viktori sünd registreeriti Tuula oblastis alles 23. märtsil 1969. See, et Viktor kõndis longates, küürus ja kandis pikki, rasvaseid juukseid ning täishabet, andis talle kindlasti aastaid juurde. Kuid peamiseks põhjuseks oli siiski meeletu alkoholikogus ja luitunud elu, mis täitis igat Viktori päeva sellest ajast peale, kui 1990. aastal kooperatiivi tiitli võtnud kolhoosi kalatsehh teatas kõledal oktoobrihommikul partorg Viktorile, et uue korra tingimustes tema teeneid enam ei vajata. Seda, et kommunism oli läbi kukkunud, teadis Viktor ise ka, ta oli partorg, mitte loll. Ka seda, et tema teeneid Nõukogude Eestis liigseks peeti, oskas Viktor ette näha, need tuuled olid puhunud juba mitu aastat ja oli aimata, et maailma ainus eesrindlik tööliste maa kaua ei kesta. Viktor oli siiski lootnud, et perestroika järel vormub ehk tõesti ajale pisut jalgu jäänud koloss uuele kujule – täielikku hävingut ja kogu senise süsteemi välgukiirusel purustamist poleks Viktor suutnud ennustada ka suurimate joomingute käigus, kui mehed muidu ikka pildusid võllanalju ja pilkeid nõukogude korra aadressil. Ent krahh tuli ja lükkas Viktori tänavale ning ei läinud kaua aega, kui Zinaida seda enam välja ei kannatanud, et seni väärikalt partorgimõõtu tarbiv mees joob nüüd lihtlabase töötuna. Viktor sai juurde veel ühe alandava tiitli ja elas edaspidi seal, kus juhtus. Joomatuuride ajast oli tal paar kohta, kus sai ööd veeta ja samuti mõned paigad, kus näiteks talvekülma trotsida – Nõukogude Liidu küttesüsteem ei kartnud õnneks raisata osa oma soojusest niisama trassis liikumise peale. Niisiis kulges Viktor hommikust õhtusse ja õhtust hommikusse sel kaootilisel, ettearvamatul ja joobes liinil, mille jätkumist või katkemist ei oska prognoosida isegi sellel kulgev isik. Viktori töövõitudeks olid nüüd uued peatäied ja õnnekombel leitud või lunastatud sigaretid ning üha areneva riigikorra edenedes prügikastidesse aina suuremas koguses lendav toit. Ei saanud öelda, et elul polnud viga, kuid igatahes oli selle kvaliteet piisav, et Viktor ei kaalunud elamise lõpetamist. Ja vahel vedas suhtelises, Viktori elu mastaape arvestavas mõttes koguni sellisel määral, et Viktor võis põhimõtteliselt möönda, et tunneb end sel hetkel õnnelikuna.

Ühel sellisel kosmilise vedamise momendil avastaski Viktor, et ilmetu kontormaja sahinal avaneva välisuste ees asuva jalamati ja selle tarbeks õõnestatud augu vahel on täiesti täismõõdus sigaret. Viktor vahtis seda vaikides, heitis – nagu ta oleks tagantjärele muiates tunnistanud – vasakule ja paremale mingi totralt konspiratiivse pilgu ning hakkas sigaretti välja urgitsema. Esmalt ülesanne ei õnnestunud, kuid kogenud urgitsejana oli Viktoril kaasas mitmeid erialaseid vahendeid, mille abil magus noos kätte saada. Taipliku liigutusega võttis ta pintsakutaskust – sest Viktor polnud töö ja kodu kaotamise järel jäänud ilma inimväärikusest, igal hommikul pani ta selga mõne prügi hulgast leitud päevasärgi, hoolega harjatud, ehkki aastakümneid vana pintsaku, ja sidus habetunud kaela ümber mõne lipsu, mille oli kaltsukast paarikümne sendi eest leidnud – kõveraks painutatud otsaga traadijupi, mida ta kasutas tõrksate prügikastide sisu välja vinnamiseks ning tõstis selle abiga sigareti vaevata üht otsa pidi üles. Päevatööst korralikult määrdunud sõrmed haarasid hellalt vaevu kasutatud tobi ja kergitasid Lembitu pesemata hammaste järele lõhnava filtriotsa Viktori pragunenud huulteni. Paari tikukraapsatuse järel võis Viktor tunda, kuidas kuum suits liikus karedat hingetoru mööda tema räsitud kopsudesse ja ta köhis mõnuga. Lausa õnnis oli tunda, kuidas sigaret kestab ja kestab ja kestab, selle mahvid saabusid Viktori suhu ikka ja veel ka siis, kui tavapäraselt oleks ammu kätte jõudnud see antiklimaatiline lõpp, see kärssava filtri esimene noot, mil Viktor kahetsusega põhjalikult otsani tõmmatud koni minema viskas. Sedapuhku näis talle kohati, et sigaret kestab juba ebanormaalselt, ebamaiselt kaua, et iga mahv, mis võiks jääda viimaseks, peidab oma sabaotsas veel järgmist ja Viktor ei osanud enam öeldagi, kui pikalt selline õnn võiks kesta, teadmatus muutis kogemuse peaaegu ebameeldivaks, peaaegu rikkus tema ahvivaimustust oma haige, ratsionaalse, teaduslik-ateistliku mõistuse poolt sünnitatud kahtlusega, et kuidas võib üks leitud sigaret nii kestvat naudingut pakkuda. Siis ühel hetkel aga oli ikkagi kõik, oli seesama lõpp, mida sa ootasid, oleks Viktor tahtnud raevukalt valgustusajastust määritud mõistusele karjuda, aga ta piirdus vaid mühatusega. Ja siis, alles siis, heitis Viktor Apka käsi osavalt päris viimase piirini tõmmatud koni tagasi jalamatile, kus see veeres ühte meekärje kannu meenutavasse tühimikku, pori hulka ja seda nii, et Viktori huulte poolt niisutatud filtriots tõmbus hetkega kohvipruuniks. Viktor lahkus sealt ilmselt mõnevõrra rõõmsamana kui ta oleks veel kümmekond minutit tagasi julenud pakkuda ja võttis suuna huupi järgmise tänava poole, lootes ilmselt salamisi, et päev pakuks veel mingi taolise üllatuse, mis lisas iga kord väikese vihikese sellele suurele kaalule sinna otsa, kus oli Viktor Apka tühine ja vaevu inimväärne elu, teises otsas aga piiritu, kõike tühistav ja ometi ka tuimestav surm.

Möödus paarkümmend sekundit, suures mastaabis täiesti tühine aeg, ja koosolekule hilinev ning seetõttu ruttav Tarmo heitis jalamatist üle astudes konile pilgu ja, nägemata selles midagi erilist, astus sammu aeglustamata edasi.

  1. No comments yet.
(will not be published)


Egokulturism is using WP-Gravatar