Singel (lühijutt)


Elus on vaja teha valikuid. Alati on olnud vaja. Mõned valikud on lihtsalt valusamad. Või olulisemad. Aga kui sul on valida, kas elada vaesuses või ohverdada üks päev, üksainus päev, et pere sissetulekuid suurendada – ja seejuures mitte narkootikume või oma keha müües –, kas sa teeks selle valiku?

Sest mina tegin. Ja ma ei kahetse seda.

Tõmbasin Singeli-nimelise äpi üldse abikaasa õhutuse peale. See on omamoodi jabur asi, ütles ta. Räägitakse, et kõige rohkem teenivadki just sinusugused õilsad, sooja südamega mehed, ütles ta. Käid äkki mingi neli-viis korda ära ja reis paradiisisaarele on olemas, ütles ta.

Põhimõte oli lihtne. Oled üksildane naisterahvas ja tahad, et su kõrval oleks kas või üheks õhtuks normaalne mees. Kes ei joo, kes peseb nõud ära, kes vaatab sinuga telekat ja hoiab sul kätt ümber. Ei mingit seksi. Tasu sõltub sellest, milline on mehe reiting ja kui kauaks ta jääb. Viiepunktine, vähemalt saja hindajaga mees viieks tunniks? Kakssada viiskümmend euri. Kõlab palju, aga see oli müstika, kui massiliselt oli Singelis naisi, kes otsisid endale kaaslast.

Tegin konto ära. Olin aus, ent samas sissetulekuid arvestades rõhusin oma arust õigetele nuppudele. Kes iganes mu konto peale sattus, nägi pilti naeratavast minust – otsevaates, taustal raamaturiiul –, kes kandis sooja kampsunit, selle all T-särki. Et oleks nagu segu konservatiivsusest ja samas poleks päris kampsun-triiksärk-lips kombo. Pildi all oli „Jaanus Kuldre, 29-aastane Skorpion“. Elukutselt raamatupidaja. Armastab teatrit ja ooperit. Hobideks panin lauamängud, lugemise ja jalutamise. Lemmikspordialaks korvpalli ja sulgpalli. Jällegi selline segu mehisest värgist ja natuke nagu ootamatust valikust. Mida hindan naises? Huumorimeelt ja siirust.

Kakskümmend minutit pärast konto ülespanekut surises telefon. Üks daam oli vehkinud näpuga paremale. Vaatasime abikaasaga profiili üle. Keskealine, kurbade silmadega naine. Armastas luulet ja tahtis kedagi, kes talle Alliksaart madala, sügava tämbriga ette loeks sel ajal, kui ta pärnaõieteed välja valab. Mul oli sel hetkel veel null punkti, nii et tund maksis näruse kümneka. Kinnitasin ära, käisin daamil külas. Istusin tema laua taga, jõin teed ja lugesin luulet ette. Kui lõpetasin, olid Ilmel silmad märjad. Tänas murduval häälel.

Kümnekas teenitud. Lisaks tasuta tee ja sain veel luulet ka lugeda. Tunni aja pärast surises telefon. Singel teatas, et kasutaja IlmeVannik on hinnanud su sooritust viie punktiga. Äpi algoritmi järgi oli mu tasu tõusnud just viieteistkümne peale. Veel samal õhtul käisin ühes Raadi kõledas põllupealses korterelamus. Sirli Hasberg tahtis rõdu peal loojangut silmitseda, käsi ümber piha. Pärast vaatasime ära kaks osa „Meeleheitel koduperenaisi“, naersin õigete kohtade peal. Jälle viis punkti. Tasu oli nüüd kaheksateist euri tunnis.

Nädala pärast olin ma saanud ligi viiekümnelt kasutajalt maksimumpunktid. Ma esinesin Singeli „Kes on kuum“ nädalatabelis esikohal, mu telefon surises nagu juukselõikusmasin. Pidin vastu tahtmist kutseid tagasi lükkama, sest aega lihtsalt polnud. Abikaasa oli pisut pahur, et ma kogu aeg ära käisin, aga ma tema rõõmuks olin nagunii teinud reegli, et külastan daame ainult ajavahemikus kuuest üheksani. Ülejäänud aja olin ju tema päralt ja ma olin Singeli andmetel teeninud nädalaga juba kuussada euri.

Hakkasid tekkima korduvkliendid. Üks oli eriti järjekindel, pidin teda sageli tagasi lükkama. Kui sobis, käisin muidugi ära. Isegi väljaspool „tööaega“. HelenTalter oli noor, ilus neiu, kes tahtis minu seltsis aknalauale toetuda, veini juua ja pihtida. Olin temalt saanud vist juba paarsada euri ja kuulnud kõike nii tema varasemate meeste kui iseloomu kohta. Ta oli uje, kartis intiimsuhteid luua ja haiget saada. Silus muudkui käega üle turris blondi pea ja pajatas. Talle meeldis riesling, talle meeldis paukuva pakasega alleedel jalutada ja käega mööda lumiseid oksi tõmmata. Ta armastas prantsuse luulet ja jumaldas lavendlilõhna. Kui me seisime tema köögis Kalda teel, lagunevas nõukogude paneelikas, ja vaatasime „Selverist“ mööda vuravaid autosid, mõjus ta valesse dimensiooni sattunud haldjana. Üle käte tõmmatud läbipaistvad valged varrukad pihkudesse surutud, silmad läikimas, pilk kusagil väga kaugel.

Tema juurest koju tagasi tulles olin alati pisut segaduses. Nagu oleks lõppenud üks ilus ja habras etendus ja mina oleks saalist lahkumise järel sattunud kaubanduskeskusesse. Kodus oli kõik nii argine. Abikaasa küsis kohe: palju teenisid ja milline siis oli. Kui ütlesin, et HelenTalter jälle, muutus ta mõnevõrra metalsemaks ja poetas, et loodetavasti vähemalt maksab hästi. Pärast veel paari korda vibutas lausa näppu ja ütles kurja muigega, et äkki teen nüüd väikese helenipausi, Tartus on veel naisi.

Ühel hommikul vaatasin ärkamise järel telefoni. Singel õnnitles, et mul on kontoseis tõusnud tuhande euroni. Ja teatas, et mul oli vahepeal neli vastamata kutset. Mida kuradit? Vaatasin telefoni veel kell kaks öösel, kuidas sai kaheksaks hommikul olla juba neli kutset? Ei tule vist erilise üllatusena, et kõik neli olid Helenilt. Esimene kell viis hommikul, viimane kaks minutit enne mu ärkamist.

Tõusin vargsi abikaasa kõrvalt ja hiilisin vetsu. Lükkasin riivi ette ja hakkasin just Singelis vastust saatma, kui ta viskas ette uue kutse. Turris blond pea, suured ja valu täis sinisilmad. Sõnumiks oli pandud „palun tule kohe“

Tõmbasin paremale.

Piilusin vetsust välja. Korteris oli vaikus. Läksin esikusse, tee peal kiikasin magamistuppa. Abikaasa magas. Panin kähku riidesse, keerasin ukse lukku ja hüppasin meie mõlgitud Fordi.

Kui ma Heleni ukse avasin – võtme andis ta mulle juba ammu – seisis ta akna juures, seljaga minu poole. Tegin seda, mis talle nii hullult meeldis: läksin vaikselt tema juurde ja libistasin käed sõnatult ümber ta piha. Ta nõjatus minu vastu ja hingas pikalt välja.

„Aitäh sulle,“ ümises ta ja silitas mu kätt.

Embasin teda tugevasti ja hakkasin kohvi valmistama. Helenile meeldis must, kange kohv – täpselt nagu mullegi. Kapis oli minu jaoks kujunenud juba lemmiktass, mis juhtumisi oli ka Heleni lemmik. Seepärast valasin topeltportsjoni, jõime ühiselt.

„Mis juhtus?“ küsisin ma tasahilju.

Helen raputas pead ja naeratas. Tal olid naeratades imearmsad põselohud. Ta hoidis tassi suu ees ja vaatas üle selle silma sisse.

„Ma tahan, et sa jääksid täna ööseks.“

Kergitasin kulmu.

„Ma tean lepingut,“ ütles ta jahedalt. „Me magame kõrvuti, aga mitte üksteisega. Lihtsalt… ma ei saa magada, kui ma ei tunne sind enda kõrval.“

Hingasin sisse. „Sa ilmselt mõistad, et mu abikaasale ei pruugi see mõte meeldida.“

Helen muigas. „Kallis, ma ei tunne su abikaasat ja ta ei lähe mulle korda.“

Heitsin pilgu aknale – väljas oli juba valge – ja neelatasin. „Ma pean vähemalt kodust läbi käima ja proovima seda talle esitleda.“

„Proovi.“

Jõime kohvi lõpuni. Kui ma juba uksel seisin ja riietusin, nõjatus Helen magamistoa uksepiidale. Ta kandis valget, pikkade varrukatega särki ja selle all ainult püksikuid. Helesinised, lühikese pitsääristusega. Ta tõstis ühe kanna teise jala põlvele.

„Tule varsti tagasi.“

Noogutasin ja sõitsin koju. Parkisin maja ette ja silmitsesin Singeli kontot. Minu reitingu juures oleks kella kümnest hommikul järgmise päeva kümneni hommikul – kaksteist tundi – olnud üle tuhande euro. Ma ei teadnud, kust Helen seda raha võtab, aga seni oli ta maksnud kõik sendipealt ära. Mul oli kuuskümmend kaheksa kasutajat. Keskmine hinne viis punkti viiest. Üks negatiivne hinne ja mu reiting langeks. Pealegi, me magaks kõrvuti, mitte üksteisega.

Poolteist tundi ja ohtrat röökimist hiljem istusin ma taas autos maja ees. Sedapuhku olid mul kaasas kõik isiklikud asjad, pluss mõned raamatud, millega abikaasa oli mind veel visanud.

Vaatasin telefoni ja ainus mõte oli mul see, et kui see värskelt vallaliseks jäänud kuradi raisk Singelisse konto teeb, otsin ma ta üles ja tõmban niimoodi vasakule, et ekraan puruneb.

  1. No comments yet.
(will not be published)


Egokulturism is using WP-Gravatar