Asotsiaal (lühijutt)


Kõva koputus uksele. Ehmusin pisut, sest lugesin parajasti Gogolit ja mu mõtted olid 19. sajandi Venemaal. Pealegi istusin kott-toolis, mis oli kümne minuti eest täpselt paika settinud ja mul on nii ülimugav, et jätsin koguni lauale ununenud kohvitassi jahtuma – ja ma jumaldan kuuma kohvi! –, sest ei tahtnud ideaalset istekohta ära rikkuda.

Koputati uuesti. Ohkasin ärritunult ja panin raamatu kõrvale, tõusin kotilt, mis kaotas oma vormi, ja sammusin pahuralt esikusse.

„Jah? Kes seal on?“

„Avage. Politsei.“

Kergitasin kulmu ja tõstsin haagi üles ning paotasin pisut ust. Teisel pool seisis tõesti mingi tumesinises mundris noormees, tema taga oli veel samasuguses mundris neiu. Nooruk tõstis käe töötõendiga.

„Konstaabel Parrik. Tema on konstaabel Ivanova. Meil on vaja vestelda.“

„Ahah,“ ütlesin ma ja taipasin siis, et ta ootab ukse avamist. Astusin eest ära ja viipasin köögi poole. „No tulge siis edasi.“

„Aitäh,“ poetas konstaabel Parrik ja astus kaaslannaga sisse, istudes kööki laua taha. Saapad jätsid mõlemad jalga. Silmitsesin mu oma käega lihvitud ja lakitud puitpõrandat ja mõtlesin korra… aga ei, politseiga ei tasunud tüli kiskuda. Pealegi tahtsin ma, et nad esimesel võimalusel lahkuks.

„Tahate mingit kohvi või…?“ küsisin ebalevalt. Ma ei teadnud ju, milline etikett sellisel puhul kehtib.

Parrik muigas. „Kui juba pakute.“ Ta vaatas Ivanova poole. „Kaks?“ Neiu noogutas.

Võtsin oma uhkest prantsuse antiikkapist välja kohviveski ja valasin kolu hoolikalt värskena hoitud ube täis.

„Sellega teetegi või?“ küsis konstaabel Parrik üllatunult.

„Jaa, ma teen ainult käsijahvatust. Oad on orgaanilised, otse farmerilt,“ seletasin neile õhinal. „Jahvatada tuleb aeglaselt, et mitte ube liigselt lõhkuda. Ja vee keedan valmis viimasel hetkel ja alati värskena. Ainult natuke läheb aega.“

Asusin jahvatama. Viis minutit kestnud kärina järel tõstis Parrik käe. Peatusin.

„Las olla. Eks võtame pärast Macist,“ ütles ta muiates.

„Maci kohvi?“ küsisin ma, nagu poleks oma kõrvu uskunud.

„Nad teevad kiiremini,“ irvitas Parrik.

Panin demonstratiivsete liigutustega veski tagasi kappi. „Eks ise teate. Minu omaga võrreldes ei kõlba muidugi Maci kohv juua, aga hea küll.“

„Kohvi on kohvi,“ teatas Parrik järsult.

Tahtsin nii väga öelda, et nimetavas käändes on see sõna „kohv“, kuid aju sai viimasel hetkel filoloogikäärul sabast kinni.

„Niisiis,“ keeras Parrik kaaslanna poole. „Miks me tulime?“

„Jaa,“ tegi blond konstaabel ka viimaks suu lahti ja seletas armsa vene aktsendiga: „Teie kohta on tulnud päris mitu kaebust.“

„Mille peale?“ üllatusin mina. Oma teada elasin ma täielikku erakuelu. Väljas ei käinud, toitu tellisin koju, autot mul polnud, sõpru ka mitte. Tööajal toksisin arvutis oma tõlkeid teha ja vabal ajal lugesin raamatuid. Kedagi ei trollinud, kedagi ei sõimanud.

Ivanova võttis välja märkmiku ja luges ette. „Siseministeeriumi teatel ei kasuta te oma kontot riigiportaalis.“

„Ei, mul pole vaja.“

„Kultuuriministeeriumi teatel ei külasta te ringhäälingu meelelahutuskeskust.“

„Ei.“

„Sotsiaalministeeriumi teatel ei ole te viimase kuue kuu jooksul pannud Ilmasambasse üles ühtki postitust ega lugenud sealt ühegi teise kasutaja postitusi.“

„Ei, sest ma ei salli Ilmasammast. Mind ei huvita sotsiaalmeedia ja mind ei huvita inimeste lõunasöögid või see, mida keegi arvab USA presidendist.“

„Kas te olete sotsiaalteenistusest keelduja?“ küsis Parrik huvitatult.

„See tähendab siis mida?“

„Et te usulistel või filosoofilistel põhjustel keeldute kasutamast sotsiaalmeediat? Olete Jehoova tunnistaja?“

„Ei ole,“ muigasin ma. „Mind lihtsalt ei huvita internet. Ma loen raamatuid, mulle sellest piisab.“

„Raamatud on väga toredad,“ teatas Parrik, „mul on ka kodus mitu tükki, aga e-riigi kodanikuna on teil kohus käia sotsiaalmeedias.“

„Aga ma ei taha.“

„Laps ka ei taha putru süüa, aga peab,“ muigas Ivanova. „Paljugi, mis ei taha.“

Panin käed risti. „Ma tahaks täitsa näha, kuidas te sunnite mind panema üles selfisid või postitama mingit joga sellest, mida ma arvan tänasest ilmast.“

„Ei pea postitama joga,“ ütles Parrik hämmeldunult. „Kirjutate, mida tahate. Millest iganes. Mis teid huvitab?“

Tundsin vajadust jonnida ja otsustasin visata ette midagi võimalikult vähe apetiitset. „Noh… mind huvitab näiteks keskaja demograafia.“

Mind jõllitas kaks silmapiiri, mille taga keerlesid aeglaselt hammasrattad. Ohkasin.

„Kui palju elas külades inimesi, mitu ametit seal oli, kui palju kliente vajas kingsepp, et ellu jääda. Selline värk.“

„No aga sellest postitategi,“ ütles Ivanova viimaks ettevaatlikult. „Kindlasti on kedagi, kes sellest veel huvitub.“

„Aga milleks on see vajalik?“ käratasin ma.

„Et teada, kus te asute,“ ütles Parrik.

„See tähendab siis mida?“

„Riigil on vaja teada, kus te hetkel olete. Paljud meie teenused sõltuvad sellest.“

„Millised teenused?“ küsisin ma mürgiselt.

„Aga vaat see ei ole teie asi,“ ütles Ivanova pepsilt.

„Ja kui ma ikkagi ei taha?“

„Siis pannakse teile külge jalavõru, mis annab pidevalt teie asukohast teada. Samuti paigaldatakse teie koju kaameradroon, kes lendab teie järel kõikjale ja teeb juhusliku vaheaja tagant pilte, mida postitab riigi poolt sunniviisiliselt tehtud Ilmasamba kontole,“ teatas Parrik.

See ei kõlanud kuigi meeldivalt. Lasin pea norgu. „Hea küll, tehke siis konto ära.“

„Väga tore!“ rõõmustas Parrik. „Teeme kohe kasutajapildi ka, edaspidi uuendate ise. Ja kindlasti kord nädalas või sagedamini, eks ole?“

„Kas peab otse kaamerasse vaatama või?“ küsisin ma sarkastiliselt, kuid politseinikud ei märganud seda.

„Ei,“ seletas Ivanova naerda kõlistades. „Mitte keegi pole öelnud, et kasutajapilt peab olema äratuntav.“

Parrik, kes oli telefonis askeldanud, küsis pilku tõstmata: „Mis ma parooliks panen?“

Madeleine,“ ütlesin ma, hääldades seda loomulikult prantsusepäraselt. Siis taipasin, kellega ma räägin ja lisasin kähku: „Aga mitte madlenn.“

„Mis siis?“ kortsutas Parrik kulmu. „Ütlesite ju, et –“

„Ei, ma ütlesin madeleine, see on küpsis, millest Proustil tekib meenutus.“

Konstaabel vaatas mind peaaegu ahastuses.

„„Kadunud aega otsimas“,“ pööritasin ma silmi. Jumal küll, see Eesti politseinike intelligentsustase oli katastroofiline. Kui ta jätkas mu jõllitamist, ütlesin aeglaselt: „M, a, d, e, l, e, i, n, e.“

Parrik toksis need sisse. „Teeme esimese pildi ka.“ Ta tõstis telefoni üles. Naeratasin virilalt. Käis klõps.

„Nii,“ ütles Ivanova reipalt. „Konto olemas. Panete esimese sissekande, ongi korras.“

„Millest? Politsei vägivallast või?“ küsisin ma mürgiselt.

„Kas või,“ kiitis Parrik. „Peaasi, et midagi kirjutate. Muidu tuleme nädala aja pärast tagasi. Ja siis juba sotsiaalmediaatoriga.“ Ta näitas oma telefonist mingi blondi daami pilti.

„Kes see veel on?“ pomises ma.

„Nõustaja. Aitab teiesugustel sissekandeid kirjutada. Küsib sügavaimate hirmude ja kirgede kohta, vallandab ema- ja isakomplekse, muu selline värk. Ühesõnaga, soovitan pigem ise hakkama saada. Näete,“ osutas Parrik aknast välja, kus kuuri taga olevale nõlvale ladistas vihma. „Praegu sajab. Kirjutage sellest.“

„Hea küll,“ ohkasin ma ja nad tõusid rõõmsalt püsti.

„Noh, töö kiire ja korralik,“ ütles Parrik, surus kätt ja läinud nad olidki.

Avasin arvuti, logisin oma Ilmasamba kontosse sisse – põrnitsedes mornilt oma virilat lõusta – ja kirjutasin kasti „Millest mõtled, kodanik?“: „Väljas sajab vihma.“

Möödus vaevalt kümme sekundit, kui Ilmasammas kilksatas ja minu sissekande alla tuli teade: „Rauno Parrik ja Jelena Ivanova lembivad seda.“

  1. No comments yet.
(will not be published)


Egokulturism is using WP-Gravatar