Karlova vaim (lühijutt)


Mõnevõrra on kindlasti irooniline, et Vabadussõja lõpetamise ja rahulepinguga seotud linn sai Juunisõjas nii rängalt kannatada. Sõjad pole Tartu vastu olnud helded ja seekord hävines muuhulgas üks väheseid piirkondi, Karlova, mis maailmasõdades piirdus suhteliselt marginaalsete kaotustega – kui terve kvartali hävitamist Pargi ja Tähe ristmikul saab pidada marginaalseks. Võrreldes aga Juunisõja laastamistööga oli ühe kvartali kaotus tõepoolest pisike, seekord põletati ja pommitati lahingute käigus maatasa enam-vähem kogu Karlova. Ihaste ja Sõpruse sildadelt toimunud rünnakute koosmõjul muutus puust linnajagu hiiglaslikuks lõkkeks ja ei aidanud seal enam ükski suitsuandur ega tuletõke.

Sõja järel otsustas linn välisriikidelt saadud abi raames ehitada Karlova üles moodsate, keskkonnasõbralike ja liginullilähedastele standarditele vastavate kvartalitena, mille tänavad suutsid paremini arvestada autoliiklusega. Romantilise žestina nõustuti palvega taastada täies mahus üks puumaja, mis pidi tegutsema muuseumina. Seal oleks külastajad saanud aimu sellest, milline oli Karlova ja miks sellest omal ajal sedavõrd palju räägiti. Tõelise boonusena pidi majja minema nii-öelda töötajaks ja elanikuks üks ehtne karlovlane, igivana Õnne tänava mees Karl Punges, kes jäi hävitustöös ellu ainult seetõttu, et oli lahingute ajal võõrutusravil.

Kuna muinsuskaitse osakond oli koondatud ja suletud juba sõja eel ning Karlova Selts koosseis oli põlengus hukkunud, tuli maja valikul ja sisustamisel konsulteerida peamiselt vanahärra Karli endaga. Tema pakkus loomulikult taastamiseks omaenda kodumaja. Uuriti arhiive ja vanu pilte ning õnnekombel osutus võimalikuks mahutada maja enam-vähem samale kohale, kus see oli algselt asunud. Taastamisprojekti kohaselt oli Karlova Vaimu nime kandev muuseum edaspidi väikese platsi ääres hummusekohviku vastas, hirmkalli Hudozhniku firmapoe ja veganraamatukogu vahel.

Maja väliskülge oli lihtne taastada, arhiivides oli kirjeldatud kasutatud ehitusmaterjale ja piltidelt oli näha kõike alates laudisest kuni korstnapitsideni välja. Karlilt küsiti peamiselt otsustele kinnitust ja ehitus edenes kenasti. Sisemusega oli lugu keerulisem, trepikoda ja ühisalad planeeriti vanamehe mälestuste järgi ehk täpsete mõõtudeta, mistõttu arhitektid toetusid osaliselt tervele mõistusele ja loogikale. Vajadusel prooviti lihtsalt mõelda ajastutruult.

Viimaks jõuti Karli enda kodu sisustamiseni. Esmalt õhinal alanud arutelud mandusid vaidlusteks ja koguni tülideks, kuna arhitektid keeldusid uskumast, et muinsuskaitse all majas sai olla selliseid lahendusi, nagu Karl mäletas. Tema teatas, et ahi oli siin, ehkki plaanide järgi oli ahi ilmselgelt mujal. Kandvad seinad olid vanahärra mälestuste järgi hoopis teises kohas, põrandaid ei katnud mitte laiad ja pikad, vaid kitsad ja lühikesed lauad, peegellage ei saanud aga näha, sest seal olevat olnud sellised valged, mummulised plaadid.

„Penoplast või?“ küsis Raivo, üks arhitektidest, jahmunult.

„Mis penoplast, no sellised lillede ja kaunistustega. Pehmed, noh, nii et poiss murdis mitu tükki kogemata katki veel enne, kui lakke sai panna. Kõik kohad oli seda puru täis,“ seletas Karl.

„Siis oli peno,“ ütles Raivo mürgiselt.

„Ei olnud see mingi peno,“ raius Karl.

Arhitekt lõi käega. Selliseid vestlusi esines vahetpidamata. Pinged üha kasvasid ja lõpuks käratasid arhitektid, et hea küll, teeme kõik nii, nagu Karl ütles. Siis vaatame, mis tulemuseks jääb.

Ehitajad täitsid kuulekalt vanamehe käske. Kuna eksperdid olid end vihaga taandanud, läks projekt uue hooga käima ja lõpuks teatasid ehitajad, et kõik on paigas ja arhitektid võivad tulla üle vaatama.

Arhitektid Raivo ja Peebo seisid välisuksel. Karl istus elutoas ja vahtis rahulolevat telerit. Arhitektid kõndisid vaikides ringi ja silmitsesid penoplastist lagesid, kipsplaatidega siledaks ja täisnurkseks muudetud seinu ning vannitoaks ehitatud sahvrit.

Peebo võttis pintsaku sisetaskust välipudeli, keeras klaasistunud pilgul korgi lahti ja rüüpas hea sõõmu. Raivo silmitses teda ebalevalt. Peebo kergitas küsivalt kulmu ja osutas peanõksatusega nende ees olevale ajaloolisele kodule, mis nägi välja nagu üheksakümnendate paneelmaja korter. Raivo muigas mõrult ja palus sõnatult lonksu. Peebo ulatas talle pudeli.

„Noh,“ ütles Raivo pärast rüüpamist Karlile. „Siin on siis vannituba, jah?“

„Jah.“

„Ma siin mingit ventilatsiooni ei näe.“

„Pole sääl vaja mingit ventilatsiooni,“ ütles Karl.

„Aga kuhu see niiskus sul minema hakkab?“ küsis Peebo.

„Kuhu tal ikka minna, ära aurab,“ teadis Karl.

Raivo turtsatas ja võttis uue lonksu. Peebo sügas kulmu ja osutas elutoa seinale.

„Kipsplaat, jah?“

„Nojah,“ ütles Karl.

„Mis sul seal all on?“

„Ikka soojustus, mis seal peaks siis olema.“

„Mis soojustus?“ küsis Peebo.

„Kivivill, noh.“

Raivo kergitas kulme. „Oot, mille peal sul see kivivill on? Kas sein ei olnud mitte puust?“

„Jah, eks too va palk ole,“ poetas Karl, kes üritas oma saadet vaadata.

„Pehkima ei hakka?“ küsis Peebo.

„Mis ta pehkima peaks hakkama.“

„No muidugi, miks ta peaks,“ ümises Peebo, kes kõndis ahju ette. Ahi polnud seal, kus see plaanide järgi pidi olema.

„Lasid ahju ümber tõsta?“

„Tema oli mul täpselt seal,“ raius Karl näpuga hakkides.

„Jaa, aga lõõr on tsipa pikk.“

„Vanas kohas jäi ette, tõstsime mujale.“

„Aga siin all pole kandvat seina,“ osutas Raivo ja võttis lonksu.

„Küll see põrand kannab. Kandis enne, kannab nüüd ka,“ teatas Karl.

Peebo kiikas ahju ja seina vahel olevasse lõhesse. Seal oli hunnikute kaupa ehitajate prügi.

„Miks see prügi sul siin on?“ küsis ta ehmunult.

„Eks ma jõudumööda põletan,“ kohmas Karl.

„Mida sa põletad? Neid Macroflexi pudeleid?“

„Nojah.“

Raivo kõndis Karli ja teleka vahele. „Sa oled segi või, kuradi vanamees?“ karjus ta.

„Tule eest!“ käratas kuradi vanamees. Kui Raivo end ei liigutanud, viskas ta teda diivani kõrval olnud õllepudeliga. Arhitekt hüppas eest ja õlu lendas telekasse. Kostis praksatus, LED-ekraan muutus kaleidoskoobiks ja raevunud ätt hakkas ropult sõimates Raivot mööda tuba taga ajama. Põgenev arhitekt rüüpas välipudeli tühjaks ja heitis selle Karli poole. Metallpudel tabas kipsseina ja lõi sinna augu. Selle all kumas tuhmilt OSB-plaadi kollakas, kaerahelbeputru meenutav pind.

Peebo, kes oli seda kõike ammulisui vahtinud, vajus diivani seljatoele istuma ja hakkas siis naerma. „Raivo, kuule,“ hüüdis ta. „Võime muuseumi valminuks kuulutada. See on täpselt see Karlova vaim, mida ma mäletan.“

  1. No comments yet.
(will not be published)


Egokulturism is using WP-Gravatar