Häbipost (lühijutt)


Olin sel päeval pahas tujus. Tööl läks nii, nagu ta läks ja sõber, kellega pidime jooma minema, hüppas viimasel hetkel alt ära haleda sõnumiga, et tunneb end veidike tõbisena. Sammusin kontorist välja juba üsna tigedas tujus ja otsustasin, et kainena ma täna koju ei lähe. Aga kuhu minna?

Kõige lähemal oli töökohale muidugi see va Püssirohukelder, aga see ei olnud täna variant. Töökoha lähedus võrdus suure tõenäosusega kohata seal mõnd kolleegi ja vot see ei köitnud mind absoluutselt. Ent automaatpiloodiga on see nõme lugu, et pideval kasutamisel kärbuvad enda lihased ära ja nii avastasingi, et vaikimisi valiku maha kandmisel ei jäänud muud üle, kui kõndida Püssikast edasi ja jõuda Raekoja platsi nagu mingile ristteele neljapäeva ööl. Kõnnid paremale, lähed koju. Kõnnid otse, satud Ülejõele ja ükski normaalne inimene ei soovinud seda. Kõnnid vasakule, satud Zavoodi – see oli liiga ohtlik tee. Kutsuv ja sile, ääristatud lubadustega veeta väga mõnus õhtu – võib-olla isegi kahekesi ühes voodis –, aga ma olin piisavalt kogenud teadmaks, et Zavood on nagu heroiin. Eufooriale pole vastast, kuid seda hirmsam on sellest toibuda. Ainsaks raviks kataklüsmilise enesetunde vastu on kas uus laks või surm. Mõni väidaks, et vahet pole.

Igatahes. Koju ei tahtnud minna. Ülejõele ei tahtnud minna. Südames tundsin, et kainena suudab Zavoodi kuritahtlikule sireenihuilgele vastu panna küll. Et võib teha paar sammu nii, et ei kuku kohe sügavikku. Seadsin siis sammud ebalevalt sinnapoole. Vaatasin vasakule ja paremale, aga miski ei köitnud. Isegi mitte uus, Hollandi nimega koht, mis üritas edutult pagendada Poole Kuue iidset deemonlikku hõngu ja kus töötas see kena sinise peaga plika. No olin käinud, jah, paar korda, aga ainult silmailu pärast ei saanud ka pidama jääda, õllevalik oli seal ikka üsna katastroofiline.

Rüütli pood mõjus nostalgiliselt, aga kuidagi plass oleks olnud sealt sebida endale mingi purk ja istuda siis külmal sügisõhtul pargipingi peal. Kuid sinna alla oli tekkinud lillepoe asemel midagi muud. Nimi oli sama köitev kui paarikopkane viineripirukas – Säde –, ent sees oli puhas ja valgustatud. Väikesed ruudukujulised lauad, täpselt ideaalsed üksi joomiseks. Enamike taga juba istus keegi, aga paar tükki olid tühjad. Kaugelt hakkasid silma leti taga tahvlile kritseldatud õllepakkumised, need olid üsna paljulubavad. Ei ühtki Eesti oma, ainult välismaalased. Naiss. Ma ei võtnud juba aastaid ühtki Eesti õlut suu sisse. Minimaalselt läks alla mõni laiatarbetšehh, äärmisel juhul sakslane. Avasin ukse ja astusin need paar astet ning vaatasin nõutult ringi.

Mängis mingi noortepärane muusika. Suurem osa laudade taga istujaid olid noored neiud – boonus –, sekka paar mehikest. Ühel oli peas punane müts, mõtlesin esimese ehmatusega, et kas kohvikus on siis nii külm või, aga ei, näis olevat osa kostüümist. Valisin ühe väikese ruutlaua välja, panin oma mütsilotu sinna peale ja läksin leti ette. Näitsik vahtis keskendunult oma telefoni. Köhatasin. Ei reageerinud.

„Uu?“

Tüdruk silmitses pingsalt ekraani ja keris pöidlaga.

Irvitasin ja vaatasin ringi, et kas teised ka näevad, mis tasemega teenindus siin oli. Ja siis hakkas mulle koitma: kõik kohvikukülastajad jõllitasid oma ekraane. Kes sülearvutit, kes tahvlit, kes telefoni. Täiesti jabur – iga viimne kui üks! Ei noh, nalja kui palju, aga ma tahtsin ikka oma õlut saada.

„Võtaks mõne Slovakkia õlle, kui teil on,“ proovisin ma otse peale minna.

Vaikus. Neiu kortsutas kulmu ja hakkas mõlema pöidlaga telefoni toksima. Läksin juba pisut närvi, tekkis selline kelmikas plaan, et vaatame, kaua sa mängid seda mängu. Leti peal oli klaaskauss mingite pisikeste šokolaadidega. Kausi küljes oli pabersilt: € 0.20. Napsasin sealt ühe. Rebisin paberümbrise puruks. Lappasin fooliumi lahti. Pistsin šokolaadi suhu. Närisin tükkideks ja neelasin alla.

Tüdruk ei teinud teist nägugi, siblis oma telefonis. Vaatasin hämmeldunult ringi. Mitte ükski pea ei olnud tõusnud, mitte ükski silm ei põrnitsenud minu poole. Nagu oleks tegemist mingi „Varjatud kaamera“ või muu sellise saastaga. Hea küll, mõtlesin ma mürgiselt, mängime siis. Astusin veidi kiiremini põksuva südamega leti ümbert otse tüdruku kõrvale. Nägin, kuidas ta pöidlad toksisid sissekannet Facebooki. Sirutasin hästi ettevaatlikult käe pisikese külmkapi poole tema sukkades säärte taga ja paotasin seda. Võtsin teise käega ja pingutusest ähkides sealt välja ühe kollase sildiga pudeli. König Ludwig Weissbier. Oh, jumal küll. Nojah, kuna ma paremat ei viitsinud otsida, kõlbas pullitegemiseks see ka.

Pugesin tagasi leti ette, võtsin sealt avaja ja tegin endale õlle lahti. Rüüpasin, silmitsedes samal ajal kogu aeg tüdrukut. No nagu poleks mind olemas olnud. Päris põnev. Käisin kogu ruumi üle – kõik samades asendites, pead kramplikult veidi ettepoole kallutatud, kulmud kortsus, silmad vilksamas vasakult paremale ja siis tagasi nagu verd täis valgunud trükimasinad.

Tekkis tunne, et peaks kohe korralikult nalja tegema. Küll pärast saab asja klaarida. Astusin kõige ilusama neiu juurde, kes istus akna all, ees sülearvuti. Pikad punaseks värvitud juuksed olid pandud kuklas patsi, hoolikalt päevitatud nägu oli jumestatud ühtlaselt siidjaks, kulmud kitkutud kui vanaema porgandipeenar. Huuled läikisid veripunaselt ja ahvatlevalt. Vahtisin teda vähem kui küünarvarre kauguselt. Ei midagi. Kallutasin ettevaatlikult pea talle peaaegu ekraani ette. Korraks vilksatasid silmad minu poole, aga siis kohe tagasi. Nii et vähemalt nähtamatu ma polnud. Ega surnud. Hakkasin juba korra mõtlema, et äkki sain tööl mingi paugu ja nüüd kollitan süütuid tartlasi.

Sirutasin õllepudeliga käe tüdruku poole, ta tõmbus instinktiivselt veidi eemale, aga põrnitses endiselt arvutit ja sõrmed kogu aeg sähvisid klahvide kohal.

Istusin tema vastu. Sain teda segamatult vaadelda, see oli päris mõnus. Tal oli mandlikujulised silmad, kõrged põsesarnad. Kitsas nina ja lahedalt peened huuled. Hästi ilus, noh. Ja tõmmu. Liibuv valge särk kukkus kõri alt sügavale-sügavale nii, et oli, mida imetleda. Ajasin huuled prunti ja tegin, nagu musitaks. Tema toksis klahve. Kummardusin lähemale, nii et mu habe kratsis korraks arvutiekraani ülemist äärt.

„Ma tahan sind. Kohe siin ja praegu,“ sosistasin ma igaks juhuks vaikselt. Kes teab, kuidas ülejäänud reageeriks.

Tüdruku käed peatusid korraks, aga jätkasid siis tippimist. Müstiline inimene.

„Kuule,“ ütlesin ma veidi valjemini. „Mis su nimi on?“

Neidis toksis vapralt edasi, silmad jälgisid täherea teket ekraanil. Mul hakkas igav. Tõusin lauast ja otsisin üles selle mütsiga mehe. Sees oli päris soe, aga temal oli peas müts. See ajas kuidagi närvi. Mida sa esined? Sammusin tema juurde, tema punnitas silmi oma telefoni peale ja lasi pöialdel käia. Astusin talle selja taha. Üle õla paistis jälle see äraneetud Facebook. Tundsin, kuidas mingi hoiatav hääleke üritab mind veel takistada, aga mul oli liiga suur kius, et seda tähele panna. Asetasin pudeli korraks tema lauale ja tõmbasin tal mõlema käega mütsi silmadele.

Mees pillas telefoni, sikutas mütsi kähku üles tagasi ja haaras mobiili, nagu ei tohiks ta seda sekundikski ära panna. Ja jälle need pöidlad kõpsisid ekraanil ja jälle suundusid tähed Facebooki triljonite tähtede sekka.

Mul hakkas juba kõhe. Võtsin õlle lõpuni, panin pudeli pulli pärast ühe Brasiilia dressipluusiga vennikese kapuutsi sisse ja kõndisin ukse juurde. Vaatasin tagasi, et kas märkab lõpuks, kuidas ma lähen maksmata minema. Ei märganud! Toksis leti taga oma telefoni edasi, pöidlad raevukalt lennus. Vangutasin pead ja sammusin välja. Sihuke õudusfilmilik kogemus oli mul õlleisu ära ajanud ja ma marssisin tujutult koju.

Viskasin diivanile pikali ja mõtlesin, et hea küll, käin siis ka selles kuradi Facebookis ära. Login sisse ja gloobuse peal on numbrid. Noh, mis meil siis on. See ja too on sind ära tääginud mingi pildi peal. Vaatame.

Jõllitasin seda fotot.

Seal ma siis olin, mantel veel seljas, näol totakas irve, kummardumas punapäise tüdruku sülearvuti poole. Pilt oli tehtud kõrvalt, keegi rajakas oli ilmselt mobiiliga ära sähvanud. Aga tääg oli küljes – minu nimi kõigile näha.

Ja selle all olid kommentaarid.

„Kõigile teadmiseks, et see jõmm lõpuks ei maksnudki oma joogi ja šokolaadi eest.“ Kohvik Säde.

„Te ei usu ealeski, mida ta mulle ütles: ma tahan sind siin ja praegu. Nagu WTF?“ Iiris Hellermaa.

„What?!?! OK, see on seksuaalne ahistamine. Täiega. Võta politseiga ühendust.“ Vastus Iirisele.

„Kusjuures, minu käperdamine ja riietest tirimine läheb ka ofkoors ahistamise alla.“ Alfons A. Teburowski.

„Ta ei ahistanud sind ka?! Päriselt? Et nagu… igakülgselt perv?“ Vastus Alfonsile.

Ja nii edasi ja nii edasi. Pilte oli veel, neid lükati vastuste alla üles. Mina kulistamas pudelist. Mina vahtimas Iirise vabameelset dekolteed. Mina sikutamas Alfonsi mütsi.

Tundsin higi nõrgumas kaenlaaukudest ja seljalt püksivärvlisse. Pulss vemmeldas nii, et suus oli metallimaitse. Seda olid näinud juba tuhanded. Seda jagati edasi ja need omakorda jagasid edasi. Tagasihoidliku hinnangu järgi olid seda praeguseks näinud juba võib-olla kaudselt kümned tuhanded.

Mu oma silme all kerkis see hiigellainena, mis ähvardas hakata mind matma. Gloobus näitas halastamatult kogu aeg numbreid. Kogu aeg see postitus täienes.

Sulgesin arvutikaane. Neelatasin. Tõusin kähku ja valasin endale topeltportsu konjakit. Samal ajal, kui ma värisevate kätega klaasi kummutasin, kääksatas telefon. Sõnum.

„Nagu WTF? Mis värk seal kohvikus oli? Homme tuleb tõsine vestlus. Väga tõsine.“

Ülemus.

Hingasin sisse. Hingasin välja. Mu elu oli ribadeks. Mind olin täägitud. Kõik, kes mind kaudseltki tundsid, nägid mind kurjategijana. Mul ei olnud valikut.

Ma pidin seda tegema. Mul polnud midagi kaotada. Enam mitte.

Avasin aeglaselt arvuti. Silme ees ujus, aga ometi oli pea nii külm ja selge. Ma olin otsustanud. Tagasiteed polnud ja see oli omamoodi vabastav.

Läksin uuesti Facebooki. Gloobuse peal oli number 43. Sel ajal, kui ma seda nägin, muutus see 44-ks. Vestlusikooni peal oli ka number, õnneks oli Messenger mul ammu kinni keeratud. Võtsin ette seaded. Leidsin pika otsimise peale üles sinise, allajoonitud lause. „Kustuta mu konto.“

Vajutasin seda.

Tundsin, kuidas kergendus hoovas minusse külma joana. Tääg kadus ära, sest mind ei saanud täägida. Mind polnud enam.

  1. No comments yet.
(will not be published)


Egokulturism is using WP-Gravatar