Head uudised (lühijutt)


Uhke oli vaadata neid elevil, energiast pakatavaid nägusid enda ümber. Me kõik olime kogunenud siia ruumi ühisel eesmärgil ja me kõik tajusime, et võib-olla olime alustamas midagi suurt, vahest isegi revolutsioonilist. Uus Facebook, uus Google – miks mitte? Apple sai alguse ju garaažis ja Microsoft psühhopaadi piinakambris, miks ei võinud meie uus portaal alata just sellest verevaesest, ohutult valkjast koosolekuruumist Tartu südalinnas ning jõuda lõpuks massiivse peakorterini näiteks Silicon Valley embuses?

Koosoleku korraldanud ja meie vaimne juht Kaspar tõusis ja pidas kõne. Jälgisin innukat noogutamist publiku seas ja tajusin ka endas õhinat. Kaspar vajutas kõigile õigetele nuppudele. Me olime tüdinud pidevast meeleheite ja laimu laviinist, mida meediast pähe valgus. Pidevatest sõjauudistest, surmateadetest, läbikukkumistest. Pidevast parastamisest, mõnitamisest ja õnnetuste esiletoomisest. Me ju teadsime, et maailmas oli nii palju head, nii palju õiglast ja õilsat, mis jäi selle pasarahe varju. Kaspar viitas tervele plejaadile uuringutele, mis olid tõestanud, et negatiivsed uudised mõjutavad inimest, muudavad ta küünilisemaks, mürgisemaks, õelamaks. Ta selgitas teaduslikele tulemustele toetudes, kuidas negatiivsed inimesed lõhuvad ühiskonda ja õõnestavad innovaatilisust. „Mõte muudab maailma,“ ütles Kaspar. „Hea mõte hea poole, halb mõte halva poole.“ Võimatu oli mitte kaasa noogutada.

Kui Kaspar lõpetas, asusime uue portaali esialgset kontseptsiooni välja töötama. Selling point oli kõige aluseks – meie heade uudiste portaal ehk HUP! pidi kajastama maailma positiivselt. Mitte positiivsemalt, rõhutas Kaspar, vaid positiivselt. Absoluutskaalal. „Praegusest meediast positiivsemalt kajastamine pole mingi trick,“ muigas ta kurvalt. „See on liiga madal latt.“ Seepärast oli meie eesmärk samuti absoluutne: uudised olgu positiivsed. Samas ei tahtnud me mitte midagi varjata, tahtsime rääkida kõigest sellest, mis oli oluline. Aga kuidas teha seda positiivselt?

Meie patsiga IT-tüdruk Liis pakkus, et üks võimalus on rõhuda värvidele. Kui portaal oli rõõmus ja rahustav, oleks ka lugejad sellised. Ülejäänud polnud selles päris kindlad, psühholoogiharidusega sotsiaalmeediaekspert Ranno kartis, et isegi soojad toonid ei mahendaks sõnumeid stiilis „ISIS-e vägistamisohvreid maeti masshaudadesse“. Järgnenud ägeda vaidluse lõpuks osutasin mina aga sellele, kui oluline on keelekasutus ja sõnavalik. Avalike suhete juhina oli sõnastuse küsimus minu jaoks elutähtis. Nagu ma neile ütlesin: „Kõike määrab see, kuidas sa midagi ütled. Kui ilus neiu teatab: „Lähen nina puuderdama,“ kõlab see kaunilt ja viib mõtted 18. sajandi parfüümidele ja puudritele. Kui ta ütleb: „Lähen sitale,“ viib see mõtted hoopis teiste parfüümide juurde.“

Ruum vaikis. Kaspar tõstis viimaks pilgu telefonist ja vaatas meile kõigile otsa. „Kuulge, nii ongi. Ja nii jääb. HUP!-i challenge on selles, kuidas message muuta meeldivaks. Ranno, see sinu ISIS-e näide. Me ei taha uudist maha matta. Me ei taha seda eitada. Aga me saame seda teatada nii, et see muudab maailma positiivsemaks.“ Ranno mõjus skeptilisena ja hakkas juba midagi ütlema, ent Kaspar jätkas. „Guys, siin ongi võti. „ISIS-e kohtingukaaslased leidsid ühiselt rahu“. Inff jääb alles. Artiklis on numbrid olemas. Me ei varja ega muuda midagi. Point jääb samaks. Aga maailm muutub ilusamaks.“

Järgnes tundidepikkune tehniliste detailide, vormistuse ja paberiajamise arutelu, õhin oli käegakatsutav. Kaspari ja minu avastus hõljus meie ümber sõbraliku aurana ja kannustas kõiki edasi. Päeva lõpuks, ütles Kaspar, oli meil olemas „esialgne sketch meie layout‘i jaoks, meil on olemas message, meil on olemas server. We’re in the business, people.“

Saime mõne nädalaga portaali püsti ja katsetasime seda sõprade-tuttavate peal. Tulemused olid vapustavad. Üks inimene ütles, et ta on kustutanud endal ära kõik ülejäänud bookmark‘id ja ta ei käinud enam Facebookis, sest sinna sattumine mõjus solgiämbrisse astumisena. Kogu info sai ta meie portaalist. Taolisi arvamusi tuli kogu aeg juurde. Saime sellisest tagasisidest kõvasti innustust ja korraldasime kasutajate seas igaks juhuks fookusuuringu, et kinnitada oma veendumust: kõige suuremaks määrajaks olid pealkirjad. Just neid loeti, just nende põhjal otsustati, just sealt said inimesed kätte esimese laksu. Kuna see oli positiivne, määras see ära ka inimese selle päeva hoiaku ja edasiste ettevõtmiste õnnestumise. Põhimõtteliselt määrasime ära nii inimese maailmavaate kui tulevase edu. Natuke oli isegi kõhe: me kõik aimasime, et siit võib tulla midagi mastaapselt murrangulist, „global breakthrough,“ nagu ütles Kaspar.

Aga enne, kui saime end avalikult välja kuulutada ja peale hakata, tuli lahendada ära põhiküsimus: kuidas pealkirju genereerida? Algselt tegime seda ise, meeskond sai hommikuti koosolekuruumis kokku ja me sõnastasime päevauudised läbi. Selline asi ei saanud tulla kõne alla, kui olime üleilmne portaal, kus uudiseid võis olla päeva jooksul tuhandeid. IT-tüdruk Liis soovitas algoritmi ja nii me siis palkasime vaikse ja häbeliku, paksude prillide ja juuksepahmaka taha peituva Igori, kes nahistas seda välja töötada. Andsime talle ajurünnaku abiga kokku pandud loetelu positiivsetest sõnadest ja koostasime talle tabeli. Tegusõnad nagu „mõrvama“ ja „hukkama“ tuli asendada tegusõnade veeru järgi, nimisõnad nagu „veri“ ja „surm“ nimisõnade tabeli järgi. Sellest tekkis ka esimene probleem, sest testversioonis asendas algoritm tarbetult selliseid pealkirju nagu „Viru veri ei värise“, millest sai „Viru kehamahlad püsivad paigal“. Jäi kokkulepe, et algoritmi tulemused peab laskma moderaatori silme eest läbi.

HUP! ärkas 1. septembril, kui kõik olid suvepuhkustelt tagasi ja kooli või lasteaia või eesseisva pika tööperioodi tõttu natuke nukrad. Algusperioodiks oli Kaspar ajanud investoritelt ja start-up maailmalt välja tohutud summad. Olin pannud paika võimsa meediakampaania, käisime „Terevisioonis“ ja Tallinna TV-s ning teistes suure vaadatavusega paikades, andsin intervjuusid ja poetasin tsitaate. Korraldasime linnaväljakutel interaktiivseid performance-eid, kus kuulsad telestaarid rääkisid möödujatele ainult positiivses sõnastuses uudiseid ja küsisid tagasisidet. Minu suurimaks uhkuseks oli projekt, kus me paigaldasime Tallinna ja Tartu suurimates surnuaedades ristidele LED-ribad, mis esitasid positiivseid fakte kadunukese kohta. See sai tähelepanu ka välismeedias ja HUP!-i ingliskeelse versiooni külastatavus hüppas lakke. Tark Kaspar oli kõvasti investeerinud riistvarasse, mistõttu meie serverid pidasid ilusti vastu, ehkki esimestel nädalatel oli külastajaid juba mitukümmend miljonit. Algselt oli meil olnud mõte ka venekeelse versiooni kohta, kuid kuna Venemaa mõjus nii koledana, siis jätsime selle tahtlikult kõrvale.

Igatahes olime eriti uhked selle üle, et meid hakati üha enam kasutama peamise uudiseallikana. Loetavust jälgivad Google’i algoritmid andsid teada, et kui Indoneesias toimus vulkaanipurse, oli meie uudis „Sumatra saarel vabanes paugupealt 14 000 töökohta ja 90 000 inimest mängib peitust“ eestikeelses meedias kõige loetum artikkel selle sündmuse kohta, ingliskeelses meedias olime lausa esikümne hulgas. Reklaamiraha voog oli esimese aasta lõpuks tuhandekordistunud, maksime investoritele viimased summad tagasi 13. kuul. See pani isegi paljunäinud kalifornialased suid maigutama.

Kolmandaks aastaks oli olukord selline, et sotsiaalmeedia kuningaks oli Facebook, maailma otsingumootoriks oli Google ja uudisteportaaliks oli HUP! Kaspar elas ammu mingil üksikul Kreeka saarekesel, kuhu ta oli ehitanud lossi, mida ta kutsus digital fortress‘iks ja kus programmeerijad tegelesid mingi ülisalajase projektiga. Ta nõustus selle kohta ütlema ainult seda, et nad proovisid mõtteid juba aju enda sees positiivsemaks muuta. Meie jätkasime Toomemäele ehitatud, vanast katedraalist ümber ehitatud peakorteris tööd uute arenduste kallal, mistõttu meid kutsuti Silicon Valley eeskujul ammu Dome Valleyks. Elu oli sõna otseses mõttes ilus, kuna poriloopijatest konkurendid olid ammu kadunud, ka teles ja raadios olid ainult HUP! uudiste vahendajad. Maailm oli rõõmus, värviküllane ja loominguline.

Sama aasta suvel hakkasime avaldama päris palju rohkem uudiseid seoses Venemaaga. Esileheküljele ilmusid algoritmi kaalutlusel tähtsaks peetud teated nagu „Vene president õhutab Eestit uut pakkumist vastu võtma“ ja „Venemaa virgutab rasketehnikat ümberpaigutuse kaudu.“ Kuna poliitika oli suuremalt jaolt inimeste jaoks igav, ei viitsinud me pealkirjadest kaugemale lugeda. Lasime IT-meeskonnal algoritmid läbi vaadata, et poliitiliste uudiste kaalu vähendada, sest liigne Venemaa-temaatika tekitas lugejates nurinat ja HUP! oli alati pööranud erilist tähelepanu publiku tagasisidele. Ent isegi pärast algoritmide uuendust sattus esilehe teise poolde selliseid sõnumeid nagu „Riigikogu arutab ülitihedat kooselu Venemaaga“.

Olin parajasti Raekoja platsi kohvikus ja kirjutasin meeskonnale kirja, et algoritm vajab veel timmimist, kui platsile sõitsid rohelised soomukid, peal Vene lipp. Sealt välja hüpanud sõdurid hargnesid laiali, osa läks Raekotta, osad teistesse linnavalitsuse hoonetesse, osad jagunesid kohvikute ja restoranide vahel. Minu omasse astus sisse samuti kaks sõdurit. Üks jäi ukse juurde, teine kõndis ruumi keskele ja ütles puises eesti keeles: „Kodanikud, võtab rivvi, tuleb minu järel.“

Inimesed vahtisid teda arusaamatult, üks noormees küsis: „See on mingi etendus või?“

Sõdur naeratas. „Ei jole.“

„Mingi perfonks siis?“ küsis nooruk.

Sõdur raputas pead. „A te uudist ei tea?“

Silmitsesime üksteist uurivalt. Kehitati õlgu.

„Eesti nüüd suur Venemaa sõber,“ teatas sõdur.

„Aa, no see on küll hea uudis,“ naeris noormees.

„On jah,“ kiitis sõdur.

Võtsime rivvi ja ootasime õhinal, mis saab edasi.

  1. No comments yet.
(will not be published)


Egokulturism is using WP-Gravatar