Invasioon (lühijutt)


Ei läinud see pidu nii, nagu mulle oleks meeldinud. Juba toimumispaik, trendikalt tühi katusekorter mereäärses uusehitises, ei olnud selline kinnisvara, mida mina oleks ostnud. Mattvalgete kipsseinte vahele oli liimitud maha õhuke parketilaadne toode, hoolikalt õhukindlaks tehtud pakettaknad tagasid selle, et kogu selle saja ruudu peale ei olnud ühtegi grammi värsket hingust.

Aga ennekõike käis mulle närvidele sealne seltskond. Ise olin muidugi süüdi, et tulin, ega keegi käsi selja taha ei väänanud ja uksest sisse ei visanud. Facebookis konutades tundus kutse olevat veel üsna mõistlik, kuigi mingi sisemine kaitseingel hoiatas, et kutsuja oli ju pooltuttav ja tekst oli saadetud laiali vähemalt paarikümnele inimesele, mitte mulle isiklikult. Samas, kutsutute nimekirja vaadates tundus, et kolm-neli olid tuttavad näod, nendega oleks saanud vestelda.

Häda oli selles, et nemad jätsid tulemata. Niisiis istusin ma kahe kartongi vahele pressitud kipsmassist seina ääres ja higistasin vaikselt, ees hapu naeratus ning plasttops Alexandriga – just sellise vaadi oli ostnud peokorraldaja, kellel endal oli maja ees kabriolettbemm. Igatahes, jooki rüübates sain aeg-ajalt ringi ka vaadata, muidu püsis mul pilk maas. Juba esimese ringpilgu ajal märkasin ühe vastasseina ääres elavalt jutlevat tüdrukut. Pikad, laitmatult sirged süsimustad juuksed ühtlaselt päevitunud kitsa näo ümber. Sätendavad pruunid silmad, hea meik, oivaliselt kurvika keha vastu liibuv ja meeldivalt lühike must kleit. Kontrollisin järgmiste pilkudega: vaatas vahel ka minu poole! Vestles küll enda vastas oleva siilisoengus noormehega, aga ilmselgelt märkas pigem mind. See pani peopesad higistama, plasttops nõrgus külma õlle ja kuuma naha kokkupuutes lootusetult ligaseks.

Õhtu oli raudselt äikse-eelne, taevas kõikusid mere kohal tinarasked pilved. Kirusin endamisi nii lämbet ilma kui enda õnnetut otsustusvõimet, mis oli leidnud just tänase olevat sobiva selleks, et kanda kergesti märguvat heledat särki. Rahustasin end. Võtsin lonksu. Ajasin seina najalt sirgu ja vaba käega niiskeid juukseid seksikamasse seitlisse lükates astusin sihikindlalt neiu poole. Tolle vestlus küll jätkus, ent mind märgates tekkis tema kastansilmadesse küsiv helk.

Peatusin nende juures nii, et tüdrukuga vestelnud nolk pidi minu märkamiseks end pooleldi paremale pöörama. Ta tegi seda nii kõrgi elegantsiga, et lõi minusse esimese mõra. Ilmselgelt polnud mu juuresolek soovitav. Kogusin end siiski.

„Hei.”

„Tervist,” ütles tüdruk rõhutatud viisakusega. Kui tekkis paus, kergitas ta õige pisut kulme, justkui oodates, millal ma oma vahelesegamisega lõpuni jõuan, et nad saaks juttu jätkata.

Kergitasin kohmetult topsi. „Helmer. Väga meeldiv.”

Neiu muigas, vist lausa kaaslase poole, vähemalt tabas minu ülehelikiirusel töötav sotsiaalne närv mingi pilkliku varjundi. „Katre,” poetas ta siiski vastu. „Kas me oleme kohtunud?” küsis ta süütult.

„Ei tea, et oleks,” ühmasin ma.

„Minu arust ka mitte. Kui teile sobib, siis ma räägiks nüüd oma sõbraga edasi,” ütles Katre sügavalt silma vaadates. Tema ülahuule kohal, paremal poolel, oli väike sünnimärgike.

„See sünnimärk teeb teist tõelise Marilyn Monroe,” teatasin ma ohmu naeratusega. Katre kulm kerkis nii aeglaselt, nagu oleks kogu ülejäänud maailm end nihutanud ja ainult see hoolikalt õhukeseks kistud karvariba jäänud Foucault’ pendlikaarena paigale.

Nad ei vastanud midagi. Katre vaatas mind kaastundlikult. Tundsin põski õhetamas ja võtsin kähku lonksu. „Nii et, väga äge,” kohmasin ma ja tõstsin veel hüvastijätuks topsi otsekui idioot. Keerasin lahkuma ja põgenesin lähima akna poole. Kõrv tabas halastamatu selgusega selja taha jäänud kihistamise.

Seisin näoga mere poole ja küdesin omaette. Palged olid nüüd ehk lõpetanud tulitamise, aga särgi kaenlaalused nägid ilmselt kaugelt välja nii, nagu oleks neid keegi tumedama lapiga paiganud. Rüüpasin masinlikult õlut ja jõllitasin äiksepilvi vee kohal.

Ühtäkki sähvatas. Ainult et mitte ühes või paaris kohas, vaid justkui kogu pilvefrondi ulatuses ühekorraga. Jäin hämmeldunult vaatama.

Pilvede tagant, ei, vahelt, või ma ei tea, kuidagi nagu pilvekihtide pilude kaudu ilmusid liueldes pooleldi läbipaistvad kettad. Need meenutasid seenekübaraid või kombitsateta meduuse, ainult piirjooned olid piimjalt tahked, kõik muu kumas läbi, ehkki mitte üleni. Nad liikusid kindlalt, kiiresti ja ebanormaalse kergusega. See kõik meenutas installatsiooni või perfonksi, mingit LED-ide oskuslikku kasutust, aga kui kettad jõudsid mere pealt linna kohale, viskusid neist piimjad kiired, mis tabasid tänaval olevaid maju.

Isegi läbi pakettakende oli kuulda pauke ja kõminat.

Pidu jäi jõnksudes seisma. Esimesed, kes olid seda kuulnud, tormasid juba akende juurde, viimased tantsijad ja lällajad vaatasid segaduses ringi, kuid üpris ruttu oli ruumis puhkenud vaikus ja inimesed tunglesid akende ees. Peokorraldaja oli esimene, kes keeras ühe lingi ruttu lahti ja avas akna.

Väljast kostus meeletut kisa. Karjed, röögatused, halin. Ja need põmakad, nagu puruneks midagi, mis pole mõeldud purunema.

Piimja siluetiga kettad sööstsid linna kohal ringi ja paiskasid kiiri. Vahtisin seda mingi morbiidse võlutusega. Sähvis valkjat kuma ja käis nii kõva pauk, et me kiljusime ja kriiskasime ja viskusime pikali.

Kui ma toibusin, oli korter peaaegu tühi. Kõik oli vaikne. Kaugemal, teise seina ääres, lebas Katre. Tema lauget küngasmaastikku meenutav keha sobis suurepäraselt lubivalge seina taustale. Ja õnneks ta hingas.

Ajasin end kähku püsti ja ruttasin tema juurde. Ta lesis külili ja silmad olid kinni, kuid tundus, et temagi on taastumas. Panin talle käe õrnalt õlale. Must kleit lõppes seal ja mu sõrmed silitasid pruuni, siidist ihu.

„Ah,” ütles Katre vaikselt ja avas silmad. Ta vaatas segaduses ringi ja kui märkas mind, liuglesid ta läikivad, lopsakad huuled naeratusse. „Helmer. Sinuga on kõik hästi.”

„Jaa,” ütlesin ma jahmunult. „Sinuga ka,” lisasin ma totralt, kuid Katre naeris helisevalt.

„Aitäh, Helmer. On küll. Sa oled tõeline härrasmees.”

„Nooh,” venitasin ma meelitatult, kuigi ei osanud sealt edasi jätkata. Tundus aga, et Katre jaoks polnud see tähtis. Ta sirutas välja oma kaunite geelküüntega käe ja ma aitasin ta üles. Katre silus kleiti liigutustega, mis aeglustusid õige pisut just kumerate kohtade peal ja tundus, et mulle heidetud hõõguva pilguga moodustus sellest midagi enamat kui lihtne riide sirgu ajamine.

„Aitäh veel kord, Helmer,” ütles Katre ja tema pilgus lõõmas lõke. Ta tõstis käe ja paitas sellega mu põske.

„Kus on teised?” küsisin ma hädiselt. Katre ei lõpetanud paitamist, kuigi väike värelus tema kehakeeles reetis, et sellel polnud tema jaoks tähtsust.

„Neid pole kusagil,” lisasin ma.

„Ju nad läksid kuhugi,” poetas Katre ja tema sõrmed libisesid mu rinnale.

„Kuidagi kähku,” kortsutasin ma kulmu. Ehkki tüdruku liigutused ärgitasid mu närvilõpmeid ja saatsid ajule muudkui hõiskavaid sõnumeid, ei lasknud hallollus end segada. See oli leidnud endale midagi huvitavat, millega tegeleda. Mu silmad nägid küll Katret, kes keskendunud ilmel mind hõõrus, kuid selle taga märkasin ma midagi kummalisemat.

Korter oli täiesti tühi. Selles mõttes, et seal polnud isegi mööblit. Peokülaliste isiklikest asjadest rääkimata. Me olime kahekesi sajaruuduses korteris, kus seinte ja lagede ja põranda vahel polnud muud kui kaks lihakeha.

„Mis toimub?” pomisesin ma ja ehmusin, kui Katrest käis läbi järjekordne värelus. Ent sedapuhku polnud see mingi tajutav muutus kehakeeles – ta sõna otseses mõttes väreles. Tema pilk tõmbus tühjaks ja ta keha piirjooned mandusid piimjaks nagu ülejäänud kortergi. Tundsin, et hakkan tuikuma ja nägin viimasel hetkel, kuidas Katre ja kõik muu lahustusid silme ees.

Lõin silmad pärani lahti. Seesama korter, ainult et nüüd kattis seda mööbel ja kehade meri. Valitses täielik vaikus peale kärisevate, lurtsuvate helide.

Üsna minu lähedal lebas mingi peol olnud kutt, kelle reiest rebis liha karu mõõtu olend. Pärlmutrikarva soomustega, siugjate liigutustega olend. Pikk, lihaseline koon sirutus liikumatu noormehe jala juurde ja vahedad hambad rebisid endale rapsivate liigutustega uut materjali. Ühtäkki olend tardus ja selle silmitu pea või vähemalt koonupealne osa keeras end minu poole.

Kuulsin peas häält, mis kuulus ilmeksimatult Katrele.

„Miks sa tahtsid seda näha?”

„Mida?” kokutasin ma ja üritasin end liigutada, et olendist eemale nihkuda. Keha ei kuuletunud.

„Miks sa üritasid nii väga tardumusest väljuda? Mida see annab sulle, et sa minu tegutsemist jälgid?”

Samal ajal, kui Katre veidi magus ja nasaalne hääl mu peas rääkis, jätkas olend noormehe jala õgimist.

„Kes sa oled?” kähistasin ma tema suunas.

„See ei ütle sulle midagi ja sa ei suuda seda mõista. Teie mõistesüsteemi kasutades võime piirduda sellega, et meie oleme kiskjad ja teie olete saakloomad. Hetkel olete siin ruumis kõik minu lõksus ja mina rahuldan oma isu. Sina oled ainus, kes otsustas tuimestuse katkestada ja oma silmaga pealt vaadata, kuidas ma söön.”

„Sa ei söö ju ometi meid kõiki ära,” üritasin ma hädiselt väljapääsu leida.

Olend oli küll karusuurune, aga meid oli peol ikka mitukümmend. Tal ei oleks see kuhugi mahtunud.

„Sul on õigus. Liha söön ma ainult nii palju, kui mu kere funktsioneerimise jaoks on vaja. Eelistan reielihaseid, need on tihked ja pakuvad mõnusat vastupanu. Aga selle käigus, verd imedes, tarbin ma ühtlasi ka ohvri mälestusi ja taolise magustoidu kätte saamiseks söön ma igalt lihakehalt vaid õige natuke. Kohe varsti olen ma sellega siin lõpetanud ja võtan ette järgmise.”

Mu halvatud keha katsus meeleheitlikult kananahka tekitada.

„Kui soovid, võid selleks olla sina.”

„Ma ei taha, et sa mind sööd,” tuli minu suust peaaegu lapselik halin.

„Ma söön teid nagunii kõiki, luban sul lihtsalt järjekorda valida.”

„Palun ära tee seda, ma kardan nii väga.” Mu hääl oli vaibunud nutvaks sosinaks.

„Sellepärast ma ju pakungi sulle võimalust näha midagi, mis sulle meeldib. See juhib tähelepanu kõrvale.”

„Kas siis ei tunne midagi?” küsisin ma läbi nutu.

„Ei. Ma loon sulle sinu viimaste, värskeimate mälestuste põhjal, ütleme, unistuse, mis katab su mõistust ja ei lase ajul närvisignaale vastu võtta.”

„Aga ma ei taha surra,” sosistasin ma.

„Miks sa jonnid? Sa võitled vältimatu vastu. Ma küsin sinult, kas sa tahad silmadele sidet või sa tahad vaadata omaenda surma pealt? See valik puudutab ainult detaili, protsess ise on vääramatu.”

Olend ajas end noormehe kohalt püsti ja liikus läbi hääletu korteri, soomuseline nahk sihisemas võltsparketi peal. Ta jõudis minu kohale. Vänge lehk mattis mu nina ja silmad talletasid halastamatu teravusega koola tema hammastel ning rohekat ja tülgastavalt pikka keelt, mis libises torujast koonust aeglaselt allapoole. Tundsin, et hakkan minestama.

„Tahad siis või ei taha?”

„Tahan,” ümisesin ma peaaegu transis.

Katre silitas mu särgiesist. „Sa olid juba esimesest pilgust minu jaoks ainus, Helmer,” sosistas ta mulle kõrva nii, et niisked huuled riivasid mu nahka. Värinad jooksid üle keha ja kui ta käsi libises särki mööda alla, lahvatas mu kere kuumusest.

„Sa oled mu unistuste mees,” lausus Katre laulvalt ja tema käsi pigistas mu reit nii kõvasti, et see tegi peaaegu valu.

  1. No comments yet.
(will not be published)


Egokulturism is using WP-Gravatar