Brooke ja Ridge (lühijutt)


Ridge hiilis tasakesi mööda villpehmet, ehkki aastakümnetega pisut viledamaks kulunud kastanpruuni vaipa mööda lähemale. Brooke ei olnud teda märganud ja magas sügavalt.

Tasahilju mööda vaipa. Uduõrnalt, peaaegu nagu sulgede peal.

Klaasist diivanilaua alt läbi, ettevaatlikult, et miski ei riivaks Milvi hoolika nühkimise tõttu ikka säravaid metalljalgu.

Päike langes läbi paksu tüllkardina ja põrkas vastu toa lugematuid kõverpindu. Kuldne sädelus joonis väikese punase diivani karvast katet, vanaaegse tumepruuni kummuti luitunud kontuuri, kõiki neid kümneid potsikuid, pudelikesi ja kreemitoose, millest Milvi ammutas lootust kaotamata veel keemilist abi, leidmaks endale meest, keda ei kohutaks naise kolmekohaline kilode arv.

Puudrite, kreemide ja lõhnaõlide kokteil hõljus vaikse pärastlõuna päikselises õhus ning segunes diivanilaual oleva apelsinikorvi aroomi ja päikesekiirtes silkavate tolmukübemetega.

Ridge hiilis edasi. Brooke magas otse ees – diivanist paremal, akna all asuvas mugavas punases tugitoolis, “Anne” viimase numbri peal.

Suletud akna tagant kostis kellegi röögatus. Esimese korruse Vello oli ilmselt harjumuspäraselt pisut vintis ja esitas häälekaid kaebusi kellegi või millegi peale.

Brooke liigutas pisut kõrvu. Ridge tardus.

Akna all käis elu. Vello röökis millegi peale, keegi teine haukus talle vastu.

Brooke’i kõrvad liikusid häirivalt sageli ja Ridge suutis vaid hinge kinni hoida ning pingsalt jälgida, kuidas olukord laheneb.

Vello jäi vait.

Ridge ootas veel mõne sekundi ja hakkas siis uuesti hiilima. Brooke’ini oli jäänud talumatult vähe maad, kuid Ridge oli kannatlik. Kannatlikkuse kehastus.

Brooke’i lõhn hoovas Ridge’i sõõrmetesse. Tugitooli kopitus sõitis paeluva hõngu all nagu kibedalt imal pahupool.

Ridge’i molekulid jäid ükshaaval tugitooli ette seisma. Lihased tõmbusid aeglaselt pingesse nagu vibu. Silmad oli ainiti suunatud ohvrile, sõõrmed töötlesid välgukiirusel nendesse laskuvat lõhnakoske.

Tolmukübemed langesid aegluubis.

Guangdongis valminud seinakell tuksatas ühe pendlikäigu.

Ridge lendas paigalt ja tema lihased plahvatasid. Iga vahe küüs tungis oma taskust ja suundus ohvri poole. Silmapilk hiljem tabas Brooke’i kümme nõelteravat üllatust.

Milvi tugitoolist oli hetkega saanud kirju kisklev pall, kus küüneotsad, hambad ja mänguhimust sädelevaks muutunud silmad välkusid multifilmiliku korrapäratusega. Kaks kassi rabelesid käratsedes, vahetades käpahoope ja hammustusi täieliku kontrastina surmvaikse ja liikumatuna seisvale korterile.

Kummutil seisev Milvi lihav pilt jälgis loomade mängu viis aastat vana naeratusega.

Lõpuks tüdines Ridge kaklusest ja põgenes tugitoolist. Brooke jälgis põlevil silmadega, kuidas mustakarvaline partner teeseldud ükskõiksusega kööki jalutas, saba väljakutsuvalt püsti. Kui Ridge oli kööki kadunud, heitis Brooke pea uuesti käppadele ja jäi magama.

Ridge leidis endale köögist juba uut tegevust. Ta kõndis päevinäinud valge tabureti juurde ja hüppas selle peale. Seejärel korrigeeris Ridge sihikut ja hüppas kollase laudlinaga kaetud valge söögilaua peale ning jalutas laua keskel oaasina seisva punase liniku juurde.

Linikul seisid soola- ja pipratoos, suhkrutops ja Milvit mitte kunagi külastavate laste jaoks mõeldud kommikauss.

Ridge’i kommid ei huvitanud. Kassi koon laveeris end topside vahel osavalt soolatoosini ja kare keel käis paar korda kiirelt üle soolakristallidega kaetud sõelakorgi.

Seejärel tõstis Ridge pea ja nuhutas õhku. Köögiakna kõrval nurgas seisvast külmkapist tuli ahvatlevaid lõhnu, kuid kass teadis, et kapiuks jääb suletuks isegi kõige järjekindlamatele käppadele.

Ridge teadis ka seda, et tegelikult oli Milvi arvates kassidel kööki asja ainult pliidi ette, kuhu mammi oli asetanud kaks punast Whiskasi kaussi vee ja erinevate kassikrõbinatega. Kuna aga krõbinakauss oli juba mitmeid minuteid olnud täiesti tühi (aitäh, Brooke), otsustas Ridge improviseerida.

Krõbinakoti lõhn tuli pliidi kohale ehitatud kapisektsioonist, mistõttu Ridge võttis pikalt hoogu ja sooritas siis söögilaualt imelise hüppe kraanikausist algava ja pliidiga lõppeva leti peale. Hüppe tagajärel lendas ümber hommikul tühjaks joodud Milvi kohvitass (lahja, piima, palju suhkrut), aga Ridge’i see eriti ei häirinud.

Kassi tähelepanu köitis endiselt pliidi kohal asuv kapp, kuhu ei olnud kahjuks võimalik kuidagi hüpata.

Kui see asjaolu lõpuks Ridge’i ajusse jõudis, vaatas ta igavlevalt ringi, kuid ei näinud köögis midagi, mis oleks väärinud tema tähelepanu.

Akna tagant paistis vaikne puitmajade linnaosa, mille asfalteeritud tänavatel sõitsid aeg-ajalt autod ja bussid ning kõndisid kassid ja koerad.

Kaheksakümnendatel paigaldatud ja seetõttu õhuvoolule takistamatut liikumist tagav aken lubas lahkelt sisse kassilõhna. See äratas Ridge’i tähelepanu, mistõttu ta sooritas järjekordse meisterhüppe otse aknalauale ja kõõritas välja.

Aken oli suletud, ent Ridge katsus seda igaks juhuks käpaga, patsutades küünte klõbisedes klaasi peale ja näugudes igaks juhuks, et Milvi tähelepanu endale tõmmata.

Keegi ei tulnud akent avama.

Teisel pool teed, otse akna taga , patseeris oranžikas emane kass, jalutades teadliku väärikusega sügiseste lehtede peal, mida roheline linnaosa oli helde külluslikkusega kõigi kojameeste rõõmuks igale poole puistanud.

Kassi hõng ajas Ridge’i hulluks, kuigi tema asjakohane atribuutika oli jalge vahelt juba ammu eemaldatud.

Akna peale patsutamine ja näugumine ei aidanud.

Ridge põrnitses vabaduses litutavat kassi vaikse raevu ja põlgusega, tõmmates naudinguga sõõrmetesse tolle apelsinikarva hoora lõhnu seni, kuni kass kadus teisel pool teed lösutavade puumajade vahele.

Elutoas ringutas Brooke nii, et välja hüpanud küüned kraapisid tugitooli katet.

Ridge ei pööranud kaaslasele tähelepanu.

Brooke poetas end tugitooli pealt pehmelt maha ja hõljus kahvatuhalli pilvena kööki.

Ridge istus aknalaua peal, selg Brooke’i poole. Liiga ahvatlev.

Brooke tõmbus maadligi, tema kõrvad võtsid stardiasendi ja saba hakkas võnkuma.

  1. No comments yet.
(will not be published)


Egokulturism is using WP-Gravatar