Tõe ilmutamine inimesele, kes on oma silmaga näinud, mis siin linnas toimub (lühijutt)


Kõige tähtsam on muidugi see, et 1988. aasta suvel istusin ma kesklinnas esimest korda kohvikus Ahel Weingoldiga (passis olid massoonid määranud ta nimeks Märt Patrami, aga Ahel oli koodi läbi närinud), kellel arstid olid diagnoosinud inkoherentsuse. Me olime kohtunud läbi unenägude, mille vahendusel oli meile mõlemale ilmutanud ennast ingel Achilles, kes ilmus meile neljakümneaastase daamide suguorgani kujul, milles Ahel oli koheselt ära tundnud ühe barokse hoone – muidugi Raekoja – ja mina olin koheselt ära tundnud Viviani – tüdruku, kelle elu ma olin aastaid tagasi Elvas päästnud, kui teda ähvardas uppumine. Vahest viis just see meid Aheliga kokku, sest nii tähendusrikkaid unenägusid saadavad inglid ainult väljavalituile ja Achillese kinnitusel olime meie selle maailma päästmiseks Jumala poolt missioonile määratud. Ma mäletan, et meie esimene kohtumine Aheliga möödus usalduslikus õhkkonnas, kuigi mind häiris algusest peale väga minu võitluskaaslase inetu komme närida oma punakate vurrude pikki otsi, mis langesid tema suure nina alt otse üle huulte ja mida oli seetõttu ilmselt väga mugav närida – kui sul paremat teha polnud. Tegelikult häiris ilmselt Ahelit küll jälle minu komme põrnitseda ainiti teiste inimeste silmi, kuna ma tahtsin kindel olla, et nende silmade taga ei ole mingit masinavärki, mis paistaks läbi iirise nagu kardina (ma olin aastaid kasse püüdnud ja nende silmade tagant hammasrattaid leidnud), sest mind oli juba 1977. aastal teinud valvsaks see palgamõrtsuka katse mind Tartus mõrvata. 1977. aastal olin ma avastanud koletu salaplaani, mille keskmes oli „Kapetingi“ nime kandev grupp, kes kontrollis kommunistlike parteide kaudu kogu Nõukogude Liitu ja ilmselt ka teisi riike, kus NSVL oli väga kavalate skeemide abil upitanud pukki sadu (kui mitte tuhandeid) nukurežiime, kes kõik musitasid Kapetingi saapaid. Tegelikult oli minu avastus äärmiselt juhuslik ja puhas kokkusattumuste asi, mille kõige huvitavamaks hetkeks oli see, kui ma oleks peaaegu Kaubamaja ees bussi alla jäänud ja ingel Achilles mind viimasel hetkel hoiatas. Ma olin korraks ühenduses Jumala enda mõttega ja see valgus tuli läbi minu nagu lambist ja näitas ära kogu ümbritseva maailma saladused, täpselt nagu röntgenikiired, ja siis ma nägingi Kaubamaja keldrisse läbi seinte ja seal istusid punaselt hõõguvad kogud ja ma sain koheselt aru, et see õige asi ei ole. Siis ma tegingi näo, et ma lähen Kaubamajja midagi ostma ja hiilisin galanteriikaupade leti tagant olevast uksest sisse ja kõndisin trepist alla, otse salajase ukse taha kuulama. Siis ma kuulsingi esimest korda midagi sellist, mis pani mind üle terve keha värisema.

Nemad ütlesid: “Seni läheb kõik hästi, eile õhtul sai viimane agent paika pandud ja nüüd tuleb ainult oodata, kuni Poolas toimub demonstratsioon.”

Ma sain kohe sellest lühikesest ülestunnistusest (ja tuleb öelda, et väga hooletult pillatud lausest, sest mitte keegi ei tulnud uurima, et kas keegi kuulab ukse taga, muidu oleks see potentsiaalselt maailma vapustav salaplaan väga ilusti läbi läinud ja ellu viidud) aru, et asjad ei ole õiged ja seepärast jooksin jälle ruttu trepist üles ja lahkusin Kaubamajast. Ma läksin otse Herne tänavale, kus ma sellel hetkel elasin ja koputasin oma naabri ja hea sõbra Villem Pekermanni uksele, aga teda ei olnud siis kodus (ilmselt oli parajasti poes, sest mul juhtus tihti seda, et sattusin Pekermanni ukse taha ikka siis, kui ta käis poes – ta oli väga punktuaalne mees ja käis range graafiku järgi poes) ja seepärast pidin lihtsalt oma tuppa varjuma. Sellel õhtul ma rohkem ei julenudki välja minna, sest kui ma aknast tänavale piilusin (kardinate vahelt, tuli oli kustutatud, midagi ei oleks tohtinud näha olla), siis oli päris selge, et üle tee olevas majas on keegi akna peal ja vaatab minu poole – tume kogu, midagi ei saanud aru – ja ma võtsin vihjet kuulda. Panin aga ilusti pimedas toas raadio mängima ja kuulasin välisuudiseid, et kas midagi Poola kohta ka räägitakse (ega ma väga ei uskunudki, aga alati tasub valvel olla) ja nagu rusikas silmaauku – just parajasti oli teemaks Nõukogude Liidu delegatsiooni külaskäik Poola sotsialistlike vendade juurde ja muidugi oli parajasti käimas ka mingi demonstratsioon (raadio ütles diplomaatiliselt, et “Poola rahvas võttis oma seltsimehed Nõukogude Liidust vastu ohtrate ovatsioonidega”, aga see on nii kulunud koodnimetus meeleavalduste kohta, et ma pidin kohe mürgiselt muigama), mul ei olnud aga julgust, et minna uuesti Pekermanni ukse taha tülitama. Eks ma muidugi pärast kahetsesin seda kibedalt ja süüdistan end siiani Pekermanni surmas, sest ma kuulsin alles järgmisel päeval majahoidja Viivelt, et Pekermann ei olnudki poes käinud, vaid oli oma tuppa ära surnud ja sellepärast ta ei tulnudki mulle ust avama. Mulle ei olnudki see nagu väga suur šokk, sest ma olin juba aru saanud, et miskit suurt on teoksil, aga mul oli väga kahju, et olin hiljaks jäänud ja ei jõudnud enam Pekermanni hoiatada. Aga igal juhul algas sellega ajujaht ja mind prooviti sama aasta sügisel Kapetingi palgamõrtsuka abiga tappa, sest kui ma sõitsin rattaga Emajõe ääres, Kaarsillast pisut edasi, seal, kus Lai tänav tuleb jõe äärde, siis sööstis minust ainult meetri kauguselt vette üks tumepunane Žiguli ja mul jäi tänu ingel Achillesele napilt puudu, et auto oleks mind alla ajanud. Võtsin siis jälle vihjet kuulda ja lahkusin Eestist. Esialgu pidin redutama Venemaa avarustes, sest kogu aeg jõudsid need närakad mulle järele, ükskõik millises uimases Vene külakeses ma ka ei olnud (ja eks see oli muidugi mõistetav ka, minu vigane vene keel pidi vist küll kõigis kahtlust äratama ja ma tean näiteks kindlalt, et Muhhinovo külas kaebas minu peale üks traktorist Irina, kellega ma olin veel eelmisel õhtul kolhoosi seltsimajas hullanud). Igal juhul tegi mind see atentaadikatse väga ettevaatlikuks ja eks ma tänaseni vaatan tegelikult ikka päris hoolega ringi, kuigi mul on nagunii tekkinud kolmas silm, mis tunnetab seda, kui surm mulle läheneb ja ma olen vist küll oma sadu kordi pääsenud vaid tänu terasele mõistusele. Näiteks ükskord Austrias pidin ma restoranist põgenema, kui ma nägin seda, kuidas ettekandja minu poole vaadates midagi kokale ütles ja kokk selle peale mu roa kööki tagasi viis ja alles mõne hetke pärast tagasi tuli – endal selline veider pilk silmis. Siis ma sain Achillese abiga kohe aru, et asi pole õige ja hüppasin (ma olin terassil) üle puidust piirde ja veeresin järsust mäenõlvast alla. Pärast tunde kestnud rännakuid orus olevas metsatukas oli mul päris hea meel näha seda, kuidas kaugel mäe otsas käis vilgas otsimine ja isegi helikopter oli kohale toodud. Mina aga olin juba teel teise orgu ja sain seekord tulema. Aga siis hiljem muidugi läks asi tõsisemaks, kui mulle hakati roboteid järele saatma (see oli siis, kui küberneetika oli juba kõvasti arenenud) ja alguses ikka loomade kujul ja hiljem juba inimestena. Sest tavaline lihast ja luust palgamõrtsukas on selline olend, keda on lihtne petta, kui sul natuke nuppu on, ja lisaks on neil oma inimlikud nõrkused ja puudused – no näiteks kusel käimise vajadus, aga robotitel selliseid asju pole ja tegelikult on see muidugi ka omamoodi nõrkus, sest kui sa ikka näed, et teine inimene ei söö ega joo kunagi ja teda ei löö miski rivist välja, siis on kõik muidugi päevselge ja sa võid julgelt aknast välja hüpata ning punuma pista. Eks see vurrude närimine oli ka üks põhjus, miks ma Ahel Weingoldi usaldasin, sest robotid oma vuntse ei näri ja pealegi tellis Ahel endale kogu aeg kanget teed ja käis kusel ja seda robotid ju ei tee, mistõttu mul oli tema vastu nii suur usaldus, kui sellisel karmil ajal üldse olla saab.

Selle teejoomisega oli muidugi veel omaette trikk, sest Ahel oli kaval mees, kuigi tema inkoherentsus tekitas talle tema oma jutu järgi ikka teinekord peavalusid ja südamekloppimist, aga teed jõi ta, jah, sellepärast, et ta oli ühest Poola (näete!) teadusajakirjast “Kizloky” lugenud, et kange must tee söövitab metalli. Ja kuna Ahelil oli hirmus kahtlus, et kui ta pidi 1965. aastal käima neerukive eemaldamas, siis panid Kapetingi agendid talle neerudesse kohe ka igasugused andurid ja sensorid, siis ta jõi kanget teed ja käis kusel, et masinavärki ära söövitada ja välja uhtuda. Ise kiitis pärast kusel käimist, et tee on ikka õige asi küll, kusi oli olnud kohe selline punakaspruun ehk roostevärvi. Ahel pakkus mulle ka teinekord teed, aga mul ei olnud vaja sensoreid välja pesta, sest ma olen alati olnud hoolikas ja ei ole kunagi haiglasse sattunud, kuigi mu vasakul jalal on üks tumelillakas laik ja üks massoonitüdruk utsitas mind 1983. aasta suvel ikka haiglasse minema, et muidu on äkki lõhkenud veresoon ja siis võib põletik tulla, aga ega ma loll ei ole. Massoonitüdruk oli hästi valitud, et mind ära veenda, toredad pringid reied ja pahmakas kuldseid juukseid, aga ma nägin tema kubemes sünnimärgi järgi ära, et tal on seal mikrofon ja enam ta mind petta ei saanud. Üritas küll kõrva magusaid sõnu pudistada, aga ma olin juba ammu aru saanud ja kuulasin ainult viisakalt lõpuni ja siis panin püksid jalga ja läksin ära. Aga see lilla laik minu vasakul jalal ei saanud olla muud kui ebaõnnestunud katse pealtkuulamismasinat paigaldada, sest kus mujal see veel peaks olema kui pahkluu peal, sest põrandad kajavad hästi ja nii on hea kuulda, mis jala omanik räägib. Mina ei tea, millal nad mulle seda masinat tahtsid paigaldada, aga eks ta pidi olema veel siis, kui ma noor ja rumal olin ja tihti lokaalis viina viskasin. Mul ikka tuli ette seda, et jäin väsinud peast hiljem tänavale magama ja siis mõnikord ärkasin miilitsa juures kongis, et eks nad seal seda paigaldamist üritasid. Aga mul on vanaisalt päritud kanged pahkluud, et ju neil ei õnnestunud siis läbi puurida ja tuli ainult verevalum, aga muud põhjust mul pole olnud haiglasse minna. Ahel ei saanud midagi parata, tal need neerukivid tegid hirmsasti valu ja ta ei saanud öösel magada, aga eks ta seepärast nägi ka igasuguseid kahtlaseid asju, mida muidu ei oleks tohtinud näha. Ta elas siis veel seal Tähtvere tänaval ja seda mööda sõitsid igal öösel massoonide masinad edasi ja tagasi. Suured tsisternid olid taga ja muudkui kolistasid ja hoidsid Ahelit üleval, kuigi ta küll patja kõrvade peale surus. Kui Ahel mulle nendest autodest rääkis, läksin ka ühel ööl vaatama, aga Kapetingide valve oli muidugi väljas ja enne kui ma Tähtvere tänavale jõudsin, tulid Komsomoli tänaval kaks noormeest vastu ja küsisid raha, mis ilmselt tähendas siis parooli ja kuna ma seda ei teadnud, siis ma proovisin kavalusega läbi saada.

Mina ütlesin: “Maapind on libe.” (Seda parooli ma olin kunagi kuulnud ühelt sonivalt, Kapetingide heaks töötavalt kerjuselt, kes palavikus olles kõik välja lobises.)

Nemad ütlesid: “Papi, ära mölise. Anna raha.”

Mina ütlesin: “Maapind on väga libe.” (Rõhutasin veel sõna “libe”, sest see tundus olevat see peamine koodisõna.)

Siis nad lõid mulle mõlemad rusikaga näkku ja ma kukkusin maha ja siis nad lõid mind veel mitu korda ja üks jalalöök lõi isegi mu prillid katki ja sellest oli mul eriti kahju, sest prillid olin ma saanud veel ühelt väheselt sõltumatult arstilt, Katrin Kabanenilt, kes hiljem “müstilistel” põhjustel suri, kuigi leht ütles, et tema suri raske haiguse järel. Aga nüüd olid prillid katki ja ega ma ilma nendeta väga palju ei näegi ja sellepärast pidin ma Komsomoli tänavalt uuesti tagasi koju minema, aga enne olid Kapetingi valvurid mult rahakoti ära võtnud, kuigi sellega jäid nad lolliks, sest ega ma rahakotis raha ei kanna, nii lihtsameelne ma nüüd ka ei ole. Raha on täis kõikvõimalikke jälitusseadmeid ja pealtkuulamislinte ja alati, kui keegi jälle mulle kusagil raha pihku topib, panen selle viisakalt rahakotti, aga pärast lähen pinu taha ja põletan raha ära. Rahakotis hoian ma tähtsaid dokumente, sest ta on selline hea kujuga kott ja seal on sees kaardid ja juhised igasuguste operatsioonide jaoks. Te nüüd vist mõtlete, et need Kapetingi valvurid saidki minu salaplaanid kätte, aga siis te küll alahindate mind, sest ma hoian juhiseid ikka koodide rägastikus ja üldse on mul originaalid peakolu sees, aga rahakoti vahel on ainult koopiad. Ma võin igal ajal oma plaanid uuesti üles joonistada ja mõnikord ma kasutan selleks päris kavalaid asju, nagu näiteks puuriita, kus ma laon kasehalud ja kuusehalud oma mustri järgi ja siis võin alati oma märkmeid niiviisi lugeda. Naljakas küll, aga ma sain tegelikult selle idee massoonidelt eneselt, kes kasutavad linnaplaane oma rõvedate plaanide märkimiseks, ikka üks park on ühe kujuga ja teine tänav teise kujuga ja siis saabki kirja kokku ja see, kes seda lugeda mõistab, võib kohe kõik vandenõud ära märgata. Eks te võite ise nüüd kaks korda arvata, kas mina valdan massoonide märgikeelt või mitte ja eks ma muidugi valdan, kuidas ma siis vastasel juhul ellu jääks. Ma katsun vähemalt kord nädalas käia selle vana massooni Struwe tähetorni otsas, et siis sealt linna peale vaadata, et ega uusi märke pole tulnud ja siis ma ostan uusi linnakaarte ka, et neid lugeda ja teinekord ikka näed, et jälle uus tänav peale joonistatud ja siis vangutan pead, et küll need massoonid on ikka ülbeks läinud, nii avalikult ajavad oma asju ja aru ka ei saa, et mina neid ammu mõistan. Aga eks see on hea, siis ma saan rahulikult nende kirjavahetust lugeda ja mul on suur atlas, seal on isegi mõned välismaa linnade plaanid sees, see on ju nagu taevane kingitus mulle ja siis ma kulutangi mitu päeva nädalas selle peale, et loen Pariisi ja Berliini ja muude selliste linnade kirja ja täitsa huvitav on. Eks ma paljuski aru ei saa, kuna ma kõiki koode ei tunne, aga see on juba suur võit, et ma keelt mõistan. Ma näiteks lugesin 1995. aastal välja, et Stockholmi sadama kaide asetus tähistab 2019. aasta 15. märtsi ja seal on see rõhuasetus selline, et sõnum on nagu üks suur hoiatus. Nüüd ma siis tean, et sellel päeval mina Stockholmi ei satu ja ütlesin Ahelile ka seda ja Villem Pekermannile ka, aga tema on nüüd ära surnud ja temal pole selle teadmisega midagi peale hakata.

Ma pidin käima täna dr Liivranna juures ja ta kirjutas mulle rohtu välja, sest mul tuleb teinekord rinnus mingi imelik pakitsus peale ja kui dr Kabanen ära suri, siis ma pidin hakkama dr Liivranna juures käima, kuigi ma ju nägin kohe kaugelt ära, et see naine üks õige inimene ei ole, tal oli üks kõrv alati natuke viltu, nagu istuks mask halvasti peas ja iga loll saab ju niimoodi aru, et üks õige inimene ei pea maski kandma. Mina täpselt ei tea, misasi see dr Liivrand on, aga ma käin ikka tihti tema juures, et Kapetingidel kahtlusi ei tekiks ja eks iga selline visiit annab mulle hea võimaluse neil silma peal hoida, kuna siis ma ei pea visiiditasu maksma, mida muidu ikka küsitakse ja minul ju paberraha kaasas ei ole ja münte polikliinik ei võta. Ei noh, miks ta peaks võtma, kui mündi sisse on sedavõrd palju raskem jälgimisseadmeid panna, sest nikkel segab raadiolaineid, nagu ma lugesin selle läti geeniuse Leedskalnini raamatust, mille ta oli kirjutanud napilt enne seda, kui Kapetingi käsilased talle tema korallrahust ukse pähe kukutasid. Ega ma ise ka olen ikka kodus ettevaatlik ja pean lage teinekord silmas, sest minu ja Leedskalnini-sugused mehed on pinnuks silmas ja kui juba Pekermanni Villu vagaseks tehti, siis on surm jõudnud juba nii-öelda minu õuele, aga mul on veel maailmale palju öelda ja ma pean ikka omad asjad kirja saama, isegi kui ma niimoodi kogu aeg kirjutades üle õla kiikan, sest trükimasina kolin kostab ju kaugele ja asi see pole siis Kapetingi mõrtsukal märgata, et ma kodus olen, kui ta tänaval tolgendab. Muidu nad ei teaks ilmselt seda, millal ma kodus olen, sest ma hoian kardinaid ees ja vett kraanist lasen ainult väikese sirinaga ja tuli mul toas ei põle, vaid ma voolin ise endale sulatatud parafiinist küünlaid ja põletan neid kirjutamise ajal, sest poeküünlad tuleb alati üles sulatada, et see “taht” ehk mikrofonijuhe sealt välja saada ja siis võib parafiiniklopsi jälle küünlaks tagasi sulatada ja oma käega ausa tahi sisse panna. Mikrofonide kasutuse osas on Kapetingid olnud muidugi mihklid, sest nad mätsisid ju kogu Ida-Berliini neid täis ja panid isegi hambaharja sisse mikrofoni, et oleks kuulda, kuidas inimesed hambaid pesid, kuna on ammu teada, et taolised liigutused reedavad meeleseisundit ja on üldse usaldusväärseimaks infoallikaks igasuguste dissidentide ja vabameelsete kohta. Seepärast mina ei pese hambaid harjaga, vaid hõõrun vastavalt vajadusele ühe ja sama peene liivapaberitükiga. Muidugi mitte kõvasti, sest see teeb haiget, vaid ikka tasa ja targu, nagu mulle õpetas üks kadunud suurmees, Vjatšeslav Pareiko, keda ma kohtasin Tartus Emajõe kaldal, kus ta oli kalameheks maskeerunud ja heitis vette andureid, et vaenulike jõudude tegevust jälgida. Härra Pareiko oli oma põhjaliku jälgimistegevuse ja analüüsi tulemusena jõudnud nii kaugele, et ta oli loobunud igasugusest pesemisest ja küürimisest, kuna ta oli selgitanud nanoresonantsteooriate kaudu välja selle, et kõikides šampoonides, seepides, harjades ja isegi, ütleme siis “daamide hügieenitarvetes”, peitusid pealtkuulamisseadmed ning muud masinavärgid, mis võtsid kasutajalt nahaproove ja saatsid need veetorustiku kaudu otse kortermajade all olevatesse salajastesse laboratooriumitesse, kus Kapetingi agendid neid analüüsisid. Tõsi, härra Pareiko ei kutsunud antud organisatsiooni Kapetingiks, vaid hoopis ropuma nimega, sest ta oli elus palju näinud ja ei tahtnud “neid türapäid” hellitada. Ma ei hakka siinkohal isegi austusest härra Pareiko vastu seda nime esitama, sest mul on kinderstube tõttu daamide suguorganite vastu harras austus ja ma ei võta nende nime ilmaasjata suhu. Igal juhul oli härra Pareiko antud organisatsiooni peale äärmiselt vihane, sest ta oli peibutiste abiga tõestanud, et Emajõe all on sõjalised laborid, kus Kapetingi allüksused töötasid välja erinevaid hirmsaid massihävitusrelvi. Härra Pareiko loopis õhtuti Emajõkke kasse, keda ta oli oma käega tapnud ja jälgis hommikuni seda, kuhu korjused hulpisid. Iga kord juhtus see, mida härra Pareiko oli ennustanud – ühel hetkel hakkasid korjused kaldale tulema, sest Kapetingi laborite ümber on sensorid, mis annavad võõrkeha tulekust teada ja selle peale paisatakse jõepõhjast “sissetungija” suunas veejuga, mis tõukab võõrkeha tagasi kaldale. Seepeale hakkas härra Pareiko jõkke andureid viskama, kinnitades neid pika ridva ja selle küljes omakorda oleva jõhvi ja selle küljes omakorda oleva konksu külge, aga Kapetingi laborid saatsid iga kord välja miniatuurseid allveelaevu, kes hävitasid andurid ära ja jäid tihti ise konksu otsa kinni. Härra Pareiko naeris, et vähemalt sai ta siis Kapetingi varakambreid tühjendada, sest üks selline tilluke allveelaev maksis härra Pareiko andmetel oma miljon dollarit. Nii viskaski härra Pareiko ikka ja jälle oma andureid Emajõkke, et kui ta infot ei saa, siis õnnestub vähemalt rahalist kahju põhjustada.

Nüüd on härra Pareiko surnud, sest üks Kapetingi agentidest – keegi Veljo – tuli talle turuhoone taga ühel öösel kallale ja lõi härra Pareiko pea telliskiviga lõhki. Selle peale pandi Veljo muidugi “vangi”, see tähendab, Kapetingi politseiauto tuli kohale ja viis õnneliku mõrtsuka minema. Eks me kõik teame, mis selliste meestega tehakse. Tänulik organisatsioon annab talle pooliku viina ja tuusiku mõnele soojale maale, et “aitüma, sõdur, tegid meile hea teene.” Härra Pareiko hävitas iga päev mitu Kapetingi allveelaeva, ju neil sai sellest lõpuks villand.

Ma käisin härra Pareiko surmaga seoses mitu korda Raekoja taga aknast sisse piilumas, et mida Veljoga peale hakatakse, sest kuna Raekoda asub alkeemilise viisnurga keskmes, siis on just seal Kapetingi peamine salakeskus ja ma teadsin ju kohe, et agent Veljo kuulatakse eduka missiooni osas üle. Elmer Pupi, kes Kaubahalli ees kerjab, oskas rääkida, et Veljo isa oli seesama mees, kes koksas kirkaga maha Trotski. Aga Elmer Pupi, kes neid asju tunneb, ütles, et tal on hakivõrgustiku kaudu hea ülevaade sellest, et Kapetingi juhtkond koguneb täpselt kell kümme õhtul Raekoja kellatorni ja seal ümarlaua taga peetakse kõik arutelud maha. Pupi on rääkinud, et ta on ise kuuendat põlve tihane, seepärast tal hakkidega ongi selline klapp, sest hakid on ühed vähesed linnud, kes pole end Kapetingidele maha hooranud, nagu ka tihased. Igatahes ma käisin seal Raekoja aknast piilumas, et mida Veljoga tehakse, aga nagu arvata oligi, ei paistnud teda kusagil.

Siis mul tuli hea mõte käia uue kohtumaja juures ja avastasin täitsa juhuslikult maja ümber ringi tehes, et üks uks oli taga lahti ja ma läksin sisse, kell oli palju ja enamus agente olid juba kadunud oma kapslitesse maja all, aga ma avastasin, et ühes koridoris kostus nuttu ja siis ma läksin sinna ja seal oli uks paokil ja üks verinoor plika hoidis endal mingit hilpu ees ja töinas seal tooli peal. Ja kui ma sisse läksin ja küsisin, et kus Veljo on, siis ta ei osanud seda öelda, kartis mind ja küsis, kas mina olengi tänaõhtune ja ma ei saanud salakeelest aru ja ütlesin, et jajaa, mina olengi. Ja kui ta siis huult väristades end urvakile ajas ja oma häbeduse mulle paljastas, küsisin mina, et mis tal arus on ja tema hakkas nutma ja ütles, et mida siis härra tahab, kas käega või suuga ja mina ei osanud jälle midagi öelda ja vehkisin teda eemale, lausudes neid sõnu, mida kadunud härra Pareiko oli mulle õpetanud, see on seesama universumi alge „manipadmeomm“, mis raputab robotite skeemid niimoodi läbi, et nad kiiluvad kinni. Aga pisike robotplika ei kiilunud kinni, hakkas hoopis hirmunult nutma ja ütles, et palun öelgu ma, mis mulle rõõmu teeb, sest muidu ta saab karistada. Ma ütlesin, et mulle teeb rõõmu see, kui inimene on aus ja töökas, tema tihkus nutta ja ütles, et ei saa aru, et kas ma siis keppi ei taha. Ma keppi ei tahtnud, ma olen veel piisavalt noor, ütlesin, et kõnnin ilma selleta kah, aga siis ta raputas vihaselt pead ja ütles, et kas me siis, ma ei hakka isegi ütlema, mis sõna ta kasutas, see oli jube roppus nii noore suu kohta. Mina ütlesin, et miks jumalime peaks meie sinuga seda tegema, sa kõlbad mulle lapselapseks ja tema hakkas jälle nutma ja ütles, et ta on juba kaksteist täis. Aga kui ma küsisin, et miks ta siis mulle oma pepuvahet vilgutab, ise alles laps, töinas tema, et onud käsivad. No selge, mis onud, Kapetingi haisu oli kogu see maja täis. Enne, kui ma sain uurida, et kes ta üldse sihuke on, astus sisse mingi endast väljas mehike, kes kiljus, et kes mina olen ja kuidas ma sinna sain. Ma ütlesin, et tulin Veljot otsima, et näha, kas õiglust on veel siin ilmas. Tema karjus, et pean kohe sealt kaduma ja muidu saan peksa. Ma sain vihaseks ja panin talle ühe täie vastu paksu larhvi. Selle peale väike paljas tüdruk plaksutas käsi ja hõiskas, et tema tuleb minuga. Mõtlesin, et see on päris hea võimalus saada endale üks Kapetingi robot kaasa, uurin kodus seda kardinate taga üksipulgi. Läksime siis ruttu minu poole, muidugi lasin tal enne vähemalt paar riidetükkigi selga panna, et ta ei näeks välja nagu sündides. Koduuksele jõudes libistasin salamisi sõrmedega üle piida, kus mul on pihlakaoksaga joonistatud valvemärgid, et Elmer Pupi saaks kohe teada, kui minuga midagi halvasti läheb.

Enne, kui ma jõudsin midagi öelda, istus väike robot mul tabureti peal ja nõudis vett. Ma valasin talle ingel Achillese õhutusel prooviks natuke vett papi poolt õnnistatud savitassi, et näha, kuidas see mõjub. Kui läks särinata alla, sain aru, et Kapetingide küberneetika on veelgi arenenud, isegi püha vee vastu on kaitse tehtud. Küsisin lootusrikkalt, et mis missioon tal on, sellised algajad robotid mõnikord lobisevad ise välja ja seekord läks ka õnneks. Laps ütles, et tema nimi on Vivian, täpselt seda ta ütles ja ma teadsin kohe, et see on nii. Ta ütles, et missioonist ta midagi ei tea, aga onud käsivad tal igasuguseid asju teha, küll kätega ja suuga ja muude kohtadega ka. Ma igaks juhuks ei uurinud, et mida ta nende kohtadega valmistab, mul kinderstube on selleks piisavalt tugev. Plika veel uhkustas, et temasuguseid on mitu ja neil käib külas tähtsaid onusid, mõned olevad poliitikud ja ärimehed ja isegi endine linnapea laseb neil kohale tulla, eriti meeldis talle Viviani parim sõbranna, kes oli üheteistkümnene. Ma ei osanud selle kohta midagi öelda, eks see mingi käsitööring oli, ju siis oli onudel mingi imelik huvi laste tehtud asjade vastu, võib-olla tuletas nende lapsepõlve meelde. Vivian käskis mul rääkida kõike seda politseile ka, sest mina olin tema päästja. Ma muigasin selle peale ja politseisse ma muidugi ei läinud, ega ma loll pole. Lasin tal veel natuke enda juures istuda ja käskisin siis koju minna. Tema hakkas nutma, et tal kodu ei ole, ema oli ainult, aga too oli joodik ja mingi süütenöör või midagi sellist. Tema ema juurde tagasi ei lähe, see oleks surm. Kuulasin ta ettekirjutatud programmi ära ja vatrasin kokku midagi sellist, et mingu ta nüüd välja, ma kutsun kohe sõbrad, kes viivad ta paremasse kohta. Laps läkski õue, mina põgenesin tagatrepi kaudu minema. Kell oli saamas kümme, Elmer Pupi oli kusagil Kaubahalli lähedal pargis hakkidega konsulteerimas. Võtsin hoovitrepi alt sinna peidetud energiakivi, et end varesekujul lendavate droonide eest varjata ja hiilisin vaikselt Kaubahalli parki. Pupit polnud.

Ingel Achilles ütles mulle, et Pupi on arreteeritud ja tapetud ja et ma pean minema Turuhoone juurde ja kirjutama selle loo üles ja peitma turusea kõhu alla, et kui tuleb järgmine aus inimene, leiaks ta juhised, mida peab edasi tegema ja seejärel pidin ma ronima sealtsamast turusea juurest üle kaldapiirde ja ujuma otse Emajõe alla, kuhu härra Pareiko oli ehitanud salajase labori ja seal pidin ma saama edasisi käske. Nii ma siis kirjutan selle loo üles ja kui ma lõpetan, lähen härra Pareiko laborisse, et loodetavasti tõde edasi paljastada. Ole hea, aus inimene, kuula Achillese sõna, manipadmeomm.

  1. No comments yet.
(will not be published)


Egokulturism is using WP-Gravatar