Lastega kodus (lühijutt)


„Ohoo, kes täna välja sai!” hüüdis Herman pilklikult, kui ma kõrtsi astudes teretasin ja külmast õhetades mantlit lahti nööpisin.

„Nojah, täna õnnestus,” pobisesin ma ja istusin sõprade kõrvale lauda.

„Kuidas siis nii hästi läks?” uuris Daniel. Sarkasm oli põhjendatud, kuna ma polnud tõesti mitu kuud näole andnud. Oli ka põhjust. Enne oli lapsi üks, siis oli kergem väljapääsu leida, nüüd oli neid kaks.

„Millal sa viimati üldse kõrtsis käisid?” küsis Herman kahe lonksu vahepeal.

Kehitasin õlgu. Mis tähtsust sel oli, täna oli selline õnnelik päev, kui lapsed jäid varem magama ega märganud mind lahkumas.

„Mnjaa,” ümises Daniel, kes tõusis lauast, et minna suitsetama. Pakist sigaretti õngitsedes silmitses ta mind lõbustatult. „Hiilisid salaja välja, mis?”

Naeratasin ebalevalt. Kust tema teadis?

„Mis sul seal põse peal on? Naine sai pahaseks või?” küsis Herman.

„Mis seal siis on?” ehmusin mina.

„Punased triibud. Said küünistada?”

Minu muie tardus.

Need olid Uku küünejäljed. See oli päeval, kui ma ettevaatamatult telefonile vastasin ja kõva häälega ütlesin: „Täna õhtul? Ma ei tea, äkki õnnestub. Kuhu te lähete?” Niipea, kui olin kõne lõpetanud ja telefoni tagasi asetanud, lõi Markus mul jalad alt. Järgmisel hetkel oli Uku roomanud mulle rinnale.

„Gänn,” ütles ta mürgiselt ja rabas mu kulmust.

„Mis issi teeb?” uuris Markus salakavalalt.

„Ei midagi,” kähistasin ma.

„Kas issi läheb kuhugi?” jätkas Markus. Uku haare tugevnes. Teise käega kribis ta mu põske. Hallides silmades oli tühjus. Või mitte tühjus, piiritu otsustavus.

„Ei lähe,” üritasin ma välja vingerdada.

„Gõõ,” irvitas Uku ja virutas mulle mitu korda oimukohta.

„Kas issi kohtub sõpradega?” pinnis Markus edasi. Uku surus sõrmed silma.

Kiristasin hambaid ja pressisin välja: „Ei, kindlasti mitte.”

„Luba, et sa ei lähe kunagi õhtul minema,” sosistas Markus mulle kõrva. Avasin suu, et vastata, kuid järgmisel hetkel patsutas Uku hoiatavalt mind peopesaga huultele. Mõtle hoolikalt oma sõnade peale, ütles see žest.

„Ma luban,” poetasin ma Uku näppude vahelt.

„Parem oleks,” noogutas Markus ja läks mängima.

Uku silmitses mind veel hetke õelalt. „Ägu,” poetas ta irvitades ja tõmbas viimase korra tõhusalt mööda põske nii, et mul lõi silme ees tuld.

Nüüd silitasin Hermani tähelepaneku peale oma arme. Hajameelselt põske näppides nägin, et Herman räägib veel midagi, kuid minu mõtetes oli vaid üks: kuidas jõuda koju enne, kui lapsed ärkavad.

  1. No comments yet.
(will not be published)


Egokulturism is using WP-Gravatar