Tõekuulutaja (lühijutt)


Tundsin kord üht meest, Marko Pullen oli tema nimi, kellel oli kombeks täiesti suvalistel hetkedel öelda pealtnäha absoluutselt juhuslikke asju. Ja erinevalt Švejkist polnud tema ütlused eelnevaga isegi kaugelt seotud. Tema sõbrad olid küll sellega mõnevõrra harjunud, kuid tundsid siiski ebalust, kui Marko lõpetas järjekordse seltskondliku vaikushetke või teema vaibumise mingi taolise teadaandega nagu: „Assyrinska jalgpalliklubi Rootsis ongi saanud oma nime kohaliku süüria kogukonna järgi.“ Markol oli heidutav komme sellise lause järel vaadata sõpradele sügavalt, justkui usalduslikult silma ja lisada paljutähenduslikul häälel veel näiteks: „Üks nende mängijatest lasti ööklubis maha.“

Ehkki sõbrad võtsid Marko veidrust omapärase – kuigi hirmus tüütu – iseloomujoonena ja vahetasid vaid omavahel pilke, kui Marko teatas keset vestlust USA välispoliitika üle: „Kuigi me oleme üritanud Albaania külastamist vältida, on Ismail Kadare tegelikult vägagi vastuvõetav kirjanik,“ hakkas pikapeale see olukord närvidele käima. Sõbrad võtsid nõuks asja uurida ja korraldasid salajase koosoleku, kus nad jagasid omavahel rollid ära – üks läks raamatukogusse psühholoogiaalast kirjandust lugema, teine küsis otse oma psühholoogina töötava lähisugulase käest, kolmas sirvis võrgus teadusartiklite andmebaase, kuhu ta töö tõttu sisse pääses ja nii edasi. Otsest vastust ei tulnud aga kusagilt.

Kui nad järgmine kord ühiselt õlut võtsid ja üritasid leppida kokku kohtumispaika, kust minna järgmisel päeval kohaliku korvpallimeeskonna tähtsat mängu vaatama, täheldas Marko: „Kuningad kaardipakis tähistavad reeglina alati nelja tegelast: Karli, Taavetit, Caesarit ja Aleksander Suurt. Ainult ärtu kuningal pole vuntse ja tema lööb endale ise mõõka pähe.“ See oli viimane piisk. Juba samal ööl istus üks sõber vihaselt võrgus ja otsis pääseteed alternatiivmeditsiinist. Leheküljed taassünni ja hüpnoosi kohta panid mõtted liikuma ning hommikul kirjutas sõber oma kaaslastele. Võimalik, et lahendus oli leitud.

Raugematu uudishimuga Markot oli kerge vaevaga nõus veenda, et ta laseks end hüpnotiseerida kuulsal ravitsejal, Väätsa-Kullol, kelle teenuste hulka kuulusid vajadusel ka aura lihvimine ja hingeköidikute pinguldamine, kuigi Marko möönis sealjuures, et Ribbentrop sai oma aadlitiitli ainult seeläbi, et maksis oma vanatädile adopteerimise eest.

Sõbrad kogunesid Kullo salongi, kus peente kristall-lühtrite ja paksude karusnahast vaipade keskel asus ehtsast marmorist tervenduslaud. Sinna heitiski Marko, keda Kullo asus jõuliselt hüpnotiseerima. Põnevil pilkude all jäi Marko vahelduseks vait ja lebas sametist linal, kuulates Kullo madalat, sugestiivset häält.

Ühtäkki asus Marko pomisema. See oli katkematu voog, kuigi laused olid eristatavad. Kullo kuulas tähelepanelikult, keeras koguni kõrva Marko poole ja tema silmad täitusid hämmelduse ning jahmatusega. Sõbrad žestikuleerisid ägedalt ja üritasid hääletult küsida, mis toimub. Kullo tõstis pea, mõtles veidi ja ütles siis: „See mees peab olema ümbersündinud oraakel. Ta räägib kindlal häälel sündmustest, mis on toimunud ja ilmselt ka toimuvad. Just mõne hetke eest ütles ta: „Ardennes’i lahing tabab liitlasi täiesti ootamatult,“ ja nii see ju oli. Samuti mainis ta Tiit Vähi peaministriametit, mis oleks kunagi olnud lauslollus. Aga lisaks ütles ta, et ametisolev USA president pärineb Fääri saartelt – on see kunagi võimalik? Äkki ongi. Ja siis veel see, et Suure Usuvahetuse järel purustavad eestlased Teeme Ära talgute korras kõik kristlikud monumendid ja sümbolid. Kas selline asi saab juhtuda?“

Oli see tõsi? Kas Marko oli mingi iidse oraakli vahendaja, hingeline toru, mida mööda voolas puhastamata, ajalist mõõdet tähele panemata välja kogu see kosmiline sopp, mida me kutsume reaalsuseks? Sõbrad kummardusid ärevalt lähemale, kui Marko tõstis järsku pea ja ütles teraval häälel: „Väätsa-Kullo surm saabub siis, kui kanakont talle risti kurku jääb. See toimub aastal…“

Ta jäi vait, kui ta pea tagasi padjale paiskus. Hirmunud Kullo langetas rusika. Marko silma alla võrsus juba tumesinist. Hääletu ruum oli paanikast tiine. Kullo libistas end ettevaatlikult marmorlauast eemale ja ruttas sõprade juurde.

„Kaks varianti,“ kähistas ta. „Me kas lõdvendame tema hingeköidikuid või te kõik saate teada, millal te surete.“

Sõbrad vahetasid omavahel pilke. Köhatasin ja võtsin vastutuse enda peale.

„Võib-olla pole veel tema aeg,“ poetasin ma. „Ta sünnib ju uuesti?“

„Ilmselt küll,“ noogutas Kullo aeglaselt pead.

„Las läheb siis praegu lendu,“ pakkusin mina. Sõbrad vahtisid mind esmalt õudusega, kuid siis nende silmad rahunesid. Tõepoolest, ümbersündijale ju käkitegu.

„Kuidas see köidikute lõdvendamine käib?“ küsisime diplomaatiliselt.

Kullo läks marmorlaua juurde, võttis Marko pea alt veluurpadja ja surus selle tseremoonitsemata talle näole.

„Seda patja on õnnistatud nii paavsti kui Kaika-Laine poolt,“ selgitas Kullo vaiksel häälel. „Tikandid selles on tehtud Taevaskoja Emalättesse kastetud kuldniidiga, mida määriti seejärel Pühajärvest leitud uppunud nutria rasvaga. Selle vägi on piisav, et hingeköidikuid katkestada.“

Kui ta padja näolt tõstis, oli Marko sinikaga nägu rahu ja õnne täis. See keha oli leidnud vabaduse – igavese vaikuse.

Comments are closed.

Egokulturism is using WP-Gravatar