Loto (lühijutt)


Minu naise juures oli palju asju, mis mulle närvidele käisid. Osaliselt olid mõned neist põhjendamatud. Lihtsalt ei tea, miks, aga käisid närvidele. No näiteks see, kuidas tal oli komme lubada, et hakkab süüa tegema ja siis võttis pliidi juures telefoni näppu ja lämises kogu selle vaaritamise aja oma sõbrannade või emaga. Iseenesest ei oleks pidanud ju mind häirima, eks, söök sai valmis nii või naa, aga käis närvidele. Ma tean, tehniliselt oli ta tubli naine, kodutööd olid – pärast minupoolset näägutamist – tal lõpuks kõik tehtud, kapp oli süüa täis, minu raha eest muidugi, aga mis siis. Voodispordis tubli harju keskmine. Selles mõttes polnud hullu midagi. Aga lihtsalt olid mõned asjad ja ma ei saanud midagi parata ja ma ei kavatsenud seal midagi taluma ka hakata, käisid närvidele ja kõik. Näiteks see lotovärk.

Naisukesel oli oma pisikeses peas see kaunis mõte, et loto jagab raha laiali tasuta. Et sina muudkui ostad pileti ja kratsid hõbedast ollust maha või paned õiged numbrid kastidesse ja raha aina tuleb. Õigemini, tal polnud tulnud selleks ajaks suurt sittagi, aga „ühel päeval tuleb kogu täiega”. Iga kord, kui ma tegin talle puust ja punaseks, et loto ainus mõte on idiootidelt raha koguda, kukkus tema prääksuma mingist kuradi kuuldud loost, et kellegi tuttava tuttav küll võitis mitukümmend tuhat ja vot sulle. Mida sa teed sellisega?

Aga närvidele käis see mulle seepärast, et käiku läks ju reaalne raha. Need olid reaalsed eurod, mida oleks saanud kasutada palju mõttekamal eesmärgil. Kui panna kokku see nuts, mida ta oli loto alla magama lükanud, oleks võinud osta kasutatud auto. Mul tuli nutt peale, kui ma sellele mõtlesin. Tõsiselt ka, ta halas juba aastaid, et peaks hankima juhiloa ja teise auto, tal nii palju sõite. Jätame siinkohal kõrvale selle elementaarse majandusteadusliku hariduse, et teine auto on üks suurimaid lollusi – asi on lihtsalt selles, et oleks ta lotoraha säästnud, sõitnuks ta praegu ringi mõistliku panniga ja ei viriseks.

Aga mis siis juhtus? Asi oli selline: olime aastaid otsinud endale sobivat maakodu. Praakisime välja hulga kuulutusi ja kui sõitsimegi kuhugi kohale, kiskusime ikka ninad vingu. Kord oli tare vilets  või puudusid kõrvalhooned, siis jälle oli liiga kallis või oli selgelt sihuke ront, mis vajas kohe viiekümnest süsti, et üldse püsti püsiks. No vot ja augustis läksime tavapärast sõitu tegema, keegi Arvo pakkus Põlvamaal oma isatalu. Piltide järgi paistis ausa kaubana, hind oli kah selline mõistlikum. Esimese käigu tegime umbmäärase olekuga, et ei oska midagi arvata. Aga kui kohale jõudsime ja ringi vaatasime, saime kohe aru, et see on meie koht. Tubli tare, mõnusa maakivist vundamendiga kõrvalhooned, palju maad ja metsa. Arvo ise oli ka täitsamees, rääkis siiralt kõik välja, mis tema arust olid puuduseks – enamik asju polnud kõneväärtki. Tagasi Tartusse läksime juba selle teadmisega, et vast esimest korda hakkab meil elus vedama, et siit tuleb midagi. Kappasime panka ja küsisime laenu. Pangas ütles mukitud tibi, et unustage ära. No sõnastas ilusamini, aga enam-vähem seda ta ütles. Läksin kurjaks, ütlesin plikale otse välja, mida ma nende pangast arvan, mul polnud kahju sealt lahkuda, õieti mul polnudki seal suurt midagi. Käisime siis teistes pankades ka. Tee või tina – ei anna. Ei andnudki. Istusime oma kuradi paneelmaja korteris ja võtsime vihaga viina. Otsustasime,et nii me seda asja ei jäta, Arvo paistis olevat tubli mees ka, käime korra teda seebitamas.

Tegime ühe käigu veel. Jõudsime kohale, kõik oli tibens, Arvo rääkis veel natuke juttu, et kuidas tema lapsepõlv seal möödus, meie naersime õige koha peal, kiitsime teise koha peal takka, tegime suitsu. Kui mõtlesin, et nüüd on ära soojendatud, tegin ääri-veeri juttu, et kas selle viieteistkümne pealt alet ka saab. Arvo asus puiklema, vatras midagi omakuludest ja tehtud investeeringutest, uus ahi, parandatud katus, mida veel. Ma ikka utsitasin, et meie oleme kindlad ostjad, pole küsimustki, kui ainult see hinnake natuke maheneks. Aga mees jonnis, ei andnud järele, läksime lõpus päris tülli. Naine veel autos sädistas, et miks ma sillad ära põletasin, äkki oleks veel saanud tingida, nüüd pärast neid viimaseid sõnu ei võta ta meie kõnetki vastu. No mis tehtud, see tehtud.

Sõitsime mornis vaikuses Põlva maanteed pidi tagasi. Tundsin Maaritsal, et ma enam ei jõua, peab tegema ühe pausi. Ütlesin, et mul vaja suitsu teha,käin poes ära. Käi, kus tahad, kähvas tema vastu, käed ristis, pilk mujale jõllitamas nagu kuradi teismelisel.

Astusin autost välja, sammusin külapoodi. Nagu tellitud, oli minu ees üks kohalik eit, kes pani käginal letile viieka ja ütles, et tema tahab lotot, tal kohe selline tunne sees, et täna ta võidab. Tädi leti taga noogutas kaastundlikult, et muidugi-muidugi, Siina, võta ikka üks pilet, küll sul ka kord veab. Vaatasin seda komejanti ja kui vanamutike oli lahkunud, tellisin oma paki Marpsi ja – mina ei tea,mis mul sisse läks, tekkis kohe sihuke riukalik tunne – ütlesin,et kuule, anna mulle sama lotot. Eks ma vist mõtlesin, et kingin naisukesele pileti, muidu ongi see tagasisõit nagu leinamarss, hakka veel kurbusest ulguma.

Sain oma hõbedase pileti kätte, mingi pada seal peal oli ja kraapisin nalja pärast kohe poes paljaks. Alguses säras vastu 20 000. Siis tuli 500, siis 5. Siis teine 20 000 ja 100. Ma juba irvitasin omaette, et kindlasti tuleb veel üks 20 000. Kribin oma piletit ja ilmuvad numbrid 2, 0, 0, 0… Mul jäi hing kinni. Läksin õue, süda peksis sees nagu segane, suus oli metallimaitse.

Panin suitsu ette, käed värisesid nii hullusti, et leek ei tahtnud otsa tabada. Vaatasin kümne meetri kaugusel seisvat autot. Naine istus sees, vaatas korraks minu poole ja siis keeras demonstratiivselt pea kõrvale ja vahtis metsa.

Neelatasin. Läksin poenurga taha, et naine ei näeks. Võtsin pileti välja. Silme ees juba virvendas. Hoidsin põlevat suitsu ühes suunurgas ja kraapisin järelejäänud hõbedase plöga maha. Viimane null. Kogu see kuradi maailm muutus üheks ähmaseks segapudruks, ainus reaalne asi oli mu silme ees helehallil pinnal:

20 000 500 5

20 000 100

20 000

Mul kukkus suits tolmu sisse maha. Toetasin korraks selja majaseinale ja üritasin mõtteid koguda. Ma ei saanud ju seda naisele näidata – ma olin kogu elu tema kallal ilkunud, kogu aeg tema lotomaaniat mõnitanud. Kakskümmend tuhat eurot. Puhtalt kätte. Sitta sest maakodust. Selle eest ma oleks saanud teha puhta lõike. Sest, nagu ma ütlesin, selle naise juures käis mul ikka hirmus palju asju närvidele. Hirmus palju.

Ma ei saanud jätkata seda elu sama naisega, kui mul oli kakskümmend tuhat eurot. Seda oli liiga palju tema jaoks. Õigemini, meie jaoks. Aga mitte minu jaoks.

Vaatasin vilksamisi poenurga poole. Siit minu autot ei näinud. Mis mul seal oligi? Telefon – vana juust. Rahakott oli mul kaasas, sellega polnud muret. Korterivõtmed olid taskus, kähku tegutsedes saaks oma kodinad kokku korjata enne, kui ta koju jõuab. Sest, olgem ausad, ega ta meie autoga ju ei saanud tulla – tal, sital, polnud lube!

Korraks tardusin paigale, rebenesin kaheks. No üks osa minust ikka mõtles, et mine autosse, räägi ära, saate oma kuradi maakodu kätte. Teine osa ütles, ära nüüd jama. Lõin käega, jooksin ruttu poe varjus maanteed pidi edasi, panin nii pikalt kui kopsud võtsid. Ega ma kuigi kaugele ei jõudnud, aga oma kilomeetri vedasin lõpuks välja – Maaritsa oli kauguses. Poodi veel eristas kollase ristkülikukesena, aga naist ei näinud. Hakkasin hääletama, plaan oli selline, et kui naisele vahele jään, panen lihtsalt otsejoones metsa. Õnneks ei näinud, üks minuvanune mees peataski kinni. Küsis, et kuhu minek, ma ütlesin, et Tartusse, kui saab. Sohver viipas, et istu peale. Viskas mu Võru ringile, tankla juurde. Läksin sinna ja võtsin endale ühe väiksema konjakiputla kaasa, siis jalutasin jalgsi linna. Koputasin Ülejõel ühe semu uksele, tegime konjakile otsa peale. Rääkisin talle, et mul nüüd sihuke lugu, et koju ma enam ei lähe. Tal polnud sellest midagi. Pakkus peavarju.

Järgmistel päevadel käisin võitu välja võtmas, ostsin endale uue uhke telefoni, üürisin Emajõe ääres nendes peentes majades rõduga korteri. Tegin ööklubides tipsudele nii kaua välja ja pakkusin ööseks tasuta voodikohta, kuni üks vägeva partiiga preili jäi minuga ka järgmisteks päevadeks ja nädalateks. Siin ma nüüd siis olen. Nagu muinasjutus: viisteist aastat noorem ja palju rinnakam plika, ilus vaade Emajõele, kellade ja viledega telefon. Kui vaja sõita, tellin takso. Söön eranditult restoranis. Endisele tööle pole enam nägu näidanud. Oma naist pole seni veel kohanud ja ega ta tea mind ka kusagilt otsida. Ma käin ainult sihukestes klubides, kuhu temasugune sitt sissegi ei saa.

Võib vist öelda küll, et lõpuks ometi tuli õnn ka minu õuele.

  1. No comments yet.
(will not be published)


Egokulturism is using WP-Gravatar