Esimese öö õigus (lühijutt)


Ehkki Pudija küla rahvas ei saanud paljudes asjades ühise nõu peale, olid kõik valmis tunnistama, et Pordu peretütar Liis ja Tagajärve perepoeg Villem olid üks äraütlemata kena paar. Küll oli lust vaadata, kuidas nad kahekesi koos kirikusse sõitsid, Liis kaunisti riides nagu pühapäevane lilleklump, Villem toredas mustas kuues, mis harjatud hoolikamalt kui mõisa hobune. Kogu küla hõiskas, kui õpetaja kuulutas nad kantslist maha ja pulmad pidid toimuma juba tuleval pühapäeval.

Isegi Pudija mõisahärra Helmut von Gurken saatis õnnitluskaardi ja sületäie roose oma aiast ning võitis sellega veelgi külarahva austust. Puruvana mõisahärra oli saksa kohta küllaltki armastatud ja enamus külamehi võttis rõõmuga mütsi peast, kui rauka mööda sõidutati. Herr von Gurken oli alati olnud leebe ja lahke mõisnik, kes jättis kasutamata mitmed „hüved”, mida paljud temasugused tarvitasid julma naudinguga. Pudija meeste seljad olid terved, naised puutumata ja aidadki täis head-paremat, sest herr von Gurken nõudis endale vaid mõistliku osa saagist ja lasi teistelgi elada.

Võib siis ette kujutada Pudija kollektiivset vapustust, kui teisipäeval tuiskas talusid mööda mõisa tallipoiss, kellele oli tehtud ülesandeks teha teatavaks kole teade: vanahärra oli viimaks läinud Looja karja.

Veel hullem, uueks mõisahärraks pidi tulema vana, lasteta mõisniku onupoeg Reinhold von Gurken, kelle kohta klatšimaias tallipoiss teadis rääkida, et noormees oli võitnud linnas halva kuulsuse – olevat üks jõhker, ihar ja pillav mees, kes lasi oma onul mänguvõlgu kinni taguda. Noor von Gurken pidi saabuma Pudijasse juba neljapäeval ja võtma ohjad üle. Küla kuulas seda hingevärinal ja palvetas, et kuulujutud tegid noorhärrale liiga.

Neljapäeval ilmuski Pudija mõisa ette uhke tõld ja sealt kargas välja sihvakas, kõvasti üles löödud nolk, kes muigas põlglikult tema ees avaneva vaatepildi peale. Juba esimese päevaga sai võimsa peapesu kogu mõisarahvas: Pudija mõis oli häbiplekk, vanatoi poolt käest lastud vare, kus ei osatud teha õiget kohvi ega näidata üles kõlblikku austust härrasrahva vastu. Noor von Gurken ähvardas jalamaid korra majja lüüa ja nõudis endale ülevaadet oma valduste seisust. Ähmis ülemteener lasi kutsuda aidamehe ja kirikuõpetaja ning need lugesid kähku kõik uudised ja laoseisud ette. Noorhärra kuulas seda pooleldi igavledes ja katkestas vahel sigari suitsetamise, et kärkides uusi käsklusi jagada. Kui õpetaja jõudis tähtsamate sündmuste loetlemisega Pordu Liisu ja Tagajärve Villemi pulmadeni, tõstis Reinhold von Gurken käe ja muigas.

„Üks pulm? Vega tore. Siis mina kasutap ära esimese öö õigus.”

Vaikus kestis piisavalt kaua, et noor mõisnik kergitas kulmu. „Kas pole nii?”

Kirikuõpetaja köhatas. „Armuline härra, eks omal ajal tuli kõike ette, aga viimased, ma julgeks öelda, sajandid on möödunud sedamoodi, et taolist vana tava ei tule enam ette.”

„Aga nüüd tulep,” põrutas noorhärra. „Kui pulm käes ja noored paaris, saadap nad siia.”

Kirikuõpetaja tegi valusa uudise kahele pererahvale teatavaks. Möödusid kaks piinavat päeva, kui Pordul ja Tagajärvel sepitseti plaane, arutati asja, saadi omavahel kokku. Pordu peremees oli eriti viha täis ja paukus, et tema oma last kätte ei anna, tulgu mis tuleb. Tagajärve vanad olid pigem nördinud, kuid nemadki katsusid mõelda välja, kas sellest loost pole mingit pääsu. Kuid ükskõik, kumba pidi maarahvas seda asja vaagis, lahendust ei paistnud kusagilt.

Saabus pühapäev. Liis nuttis, kuid mitte rõõmu pärast, Villem oli kahvatu ja trotsi täis. Ent kombetalitused said siiski peetud, ehkki meeleolu meenutas pigem ärasaatmist kui rõõmusündmust.

Paaripaneku järel kogunesid mõlemad pered oma silmateradega Pudija mõisa külalistetuppa ja jäid mornilt ootama. Varsti astus sisse kenitlev mõisahärra. Tundus, et teda vihkavad pilgud ei häirinud, kahtlaselt punakad huuled imepeeneks kitkutud vurrude all tõmbusid õelale muigele. Korraks tundus, et Reinhold von Gurken on koguni nägu puuderdanud, sest tema silmad põlesid selle valgel taustal kohe sütena.
„Niisiis,” alustas noorhärra. „Esimese öö õigus tulep. Vana komme ja mina seda kasutap.”

„Mulle see ei sobi,” käratas Pordu peremees. „Vanahärra seda jälkust ei teinud ja tema isa olevat kah olnud tubli mees. Mis hea pärast peate nüüd teie niimoodi käituma?”

„Mats ei küsi,” röögatas von Gurken vastu. „Mats teep. Muidu mats saap karistada,” lisas ta pilklikult.

„Kas kuidagi teisiti ei saaks?” küsis Tagajärve peremees hädiselt.

„Ei saap,” ütles noor mõisnik silmade sätendades, piilus noorpaari ja kihistas imelikult naerda nii, et kogu ruumi rõhus kohmetus.

Möödusid piinarikkad vaikusehetked ja viimaks Pordu peremees ohkas raskelt. „Ega teiega anna arutada, ju vist on siis uued ajad,” ütles ta kibedalt ja lükkas oma tütre ette. „Sähke, tehke oma rõve töö ära.”

Reinhold von Gurken silmitses nutvat ja nägu kätega katvat neidu üllatunult. „Mis mul temast?” küsis ta hämmeldusega. „Ma mõtlep noormeest.”

Kõigi pilgud pöördusid Tagajärve Villemile, kelle nägu hakkas väga aeglaselt muutuma punaseks. Esmalt krae juures puhkenud õhetus levis hiilides üle kõrvade ja lõua üha ülespoole. Viimaks oli õnnetu Villem nagu väga ilusti riides vähk, kes higistas vaikides ja vahtis kuhugi kaugusesse.

„Kuidas palun?” küsis Pordu peremees viimaks.

„Esimese öö õigus,” ütles von Gurken mesiselt, astus kiviks tardunud Villemi juurde ja silitas hoolitsetud sõrmega tema lõuga. Liikumatu Villemi silmad vahtisid sõrme, nagu oleks see mürgine ämblik tema lõua otsas. „Seda tahap mina kasutada.”

„Või nii,” suutis Pordu peremees noogutada. „Noh, see on teine tera.”

„Misasja?” ehmus Tagajärve peremees. „Mis tera?”

„Noo, seda asja saame ehk arutada,” pakkus Pordu Hans mõtlikult. „Siit pole suurt kahju tulemas.”

„Pole kahju?!” hüüatas Tagajärve Eduard. „Minu poiss on see, keda siin hakatakse kasutama.”

„Nojaa, aga ega see kaupa riku,” leidis Pordu peremees. „Pärast on kõik vinks-vonks ja saab eluga edasi minna.”

„Oot, oot, oot,” hakkas Tagajärve peremees end üles kütma, kuid Pordu Hans sosistas talle ägedalt: „Minu Liis jääb puutumata ja keegi ei saa teada. Ma maksan sulle omast käest sada rubla ja annan sulle oma parima hobuse ka, kui sa sellega nõus oled. Ja ega see mõisahärra nüüd nii hirmus polegi. Näolapp on täitsa kena. Ära nüüd jonni.”

Sada rubla ja parim hobune. Tagajärve Eduard sügas mõtlikult kukalt. Perepoeg jõllitas teda, kuid ei saanud sõnagi suust.

„Nojah,” kehitas Tagajärve peremees viimaks õlgu. „Ega see kaupa riku tõesti.”

Reinhold von Gurken lasi teenritel tuua head saksa õlut ja vahuveini ning tema lobe jutt hakkas vähehaaval mõjuma. Tundus, et noorhärra polnudki nii jube kui kardeti ja Tagajärve nõusoleku järel oli ta ka kuidagi kepsakas ja lõbus. Õhtu lõpuks lõkerdati juba ühiselt ja talurahvas kiitis, et nii rõõmsat mõisahärrat polnudki ammu nähtud. Villem käis korra üksinda mõisas ja tema isa sai Pordult tubli kingituse ning enam-vähem kõik olid asjade käiguga rahul. Ainult kirikuõpetajale jäi see rääkimata, sest osapooled olid veendunud, et nii oli kõigile lihtsam. Kogemuse põhjal oli jäänud mulje, et usutegelased olid mõnedes küsimustes hirmus paindumatud.

Comments are closed.

Egokulturism is using WP-Gravatar