Õnnelike inimeste maa (lühijutt)


Saiguti on päikeseparadiis. See sai meile selgeks juba esimesel päeval, kui hommikul astusid Saiguti uhkes ja võimsas uues lennujaamas lennukist maha kahvatud ja virisevad eestlased, kes õhtuks olid saanud peale juba ilusa jume. Ja nägudele oli tekkinud samasugune püsinaeratus nagu kohalikel!

See on õnnelike inimeste maa. Siin naeratavad kõik ja kogu aeg – ma ei liialda! Ja miks ei peakski naeratama? Alles kaks aastat tagasi lõppes lausa 53 aastat kestnud verine kodusõda, mis on pikkuse tõttu kantud koguni Guinnessi rekordite raamatusse! Märke sõjast pole aga näha kusagil, nii põhjalikult on töökas ja optimistlik rahvas kõrvaldanud selle koledad jäljed. Vägevas lennujaamas, mis olevat ehitatud kodusõjas täielikult purustatud iidse küla varemetele, kõrgub tohutu portree – rahva poolt ühehäälselt Saiguti eluaegseks presidendiks valitud sõjakangelane Tan Lim vaatab rahulikul pilgul, kuidas sajad külastajad saabuvad sellele turismist alles puremata maale. Lennujaam mõjubki praegu koomiliselt tühjana, see mahutaks ilmselt tuhat korda rohkem inimesi, kuid praegu liiklevad seal küll pealtnäha ainult välismaalased, keda teenindavad alatasa naeratavad saigutilased.

Siinkohal tulekski lugejale selgitada, et tegelikult elab Saigutis kaks hõimu, viljakal rannikul asuvad töökad saigutid ja peamiselt kõrgmägedes leiduvad tupid, kellega meil õnnestus ka kohtuda. Kokku tuleb neid aga nimetada saigutilasteks. Osad turismiraamatud väidavad, et Saigutis on ka teisi hõime, kuid meil ei olnud küll nende mingeid kokkupuuteid ja meie saigutist teejuht Gan Pre, kes liitus meiega kohe pärast lennuki maandumist, naeris südamest selle mõtte peale. Tegelikult on Saiguti põliselanikeks just saiguti hõim, tupid hiilisid mägedesse põhja poolt ja alles hiljuti, teisi hõime pole aga Saigutis kunagi olnud.

See imepärane riik koosneb pealtnäha suuremalt jaolt künkliku ranniku sisse uuristatud riisiterrassidest ja kuldsetest liivarandadest, mis ääristavad üsna varsti tõusma hakkavat mägismaad. Isegi lennuki pealt on näha peamiselt riisipõlde – saigutilased armastavad riisi väga. Nad söövad seda kõikvõimalikul kujul ja enamasti täiesti puhtalt! Nägime tänavatel jalutades korduvalt, kuidas kogu pere istus üksmeelselt väikese kausi ümber ja sõi kätega riisi – ei grammigi liha ega võid ega muud sellist, mis teeb paksuks. Niipea, kui nad meid nägid, lõi kõigi nägudele suur naeratus, mis püsis seal senikaua, kuni me olime nähtaval. Kujutage nüüd ise ette, kui rõõmsad ja saledad ja päevitunud nad on ja te vist mõistate, miks meil, eestlastel, tekkis lausa kadedus. Tahaks ise elada sellises riigis!

Tõsi, sellist sõbralikkust kohtab mägedes vähem. Palusime Gan Prel viia meid ka tupide maadele ja ta nõustus peaaegu vastumeelselt. Ta ütles, et tupid on üsna kinnine, laisk ja lausa ebasõbralik rahvas ning ei armasta eriti töötada või külalisi vastu võtta. Eks tal oli ka omajagu õigus. Ei taha kõlada küüniliselt, aga Saiguti ranniku ja eriti hiilgava pealinna Dompaniga võrreldes on mägismaa ikka pommiauk. Teed on katkised, olematud või üle ujutatud, külad – kui neid üldse on – koosnevad lehtedest ja savist tehtud hurtsikutest, mille august piiluvad kahvatud ja kiitsakad näod. Meid nähes tõmbuti kähku sisse tagasi. Kui meie teejuht läks korraks külavanemaga kohtuma, et edasiste teeolude kohta küsida, kasutas mingi külamees võimalust ja tuli meiega rääkima. Meie suureks üllatuseks oskas see räbalates ja salkus juustega tüüp laitmatult inglise keelt. Tema väitel oli ta õppinud koguni Oxfordis filosoofiat ja elanud üldse mujal. Tahtsime temalt tupide köögi kohta küsida, aga tema üritas kogu aeg meile vahele segada ja palus, et me teeks rohkem pilte ning räägiks tupidest kodumaale tagasi jõudes ka teistele. Kui me uurisime, et miks üks Oxfordi filosoof elab sellises armetus külas, hakkas ta nutma ja me ei saanudki tema jutust enam suurt midagi aru. Nii palju vist kuulsime, et tema perel oli omal ajal pealinnas Dompanis mitmekorruseline maja ja palju teenijaid, aga see kõlas natuke sonimisena. Varsti saabus tagasi meie teejuht ja imelik mees sõna otseses mõttes põgenes. Rääkisime Ganile ka, mida kohalik veidrik meile ütles ja ta tõmbus saiguti kohta üsna tõsiseks. Väikese mõttepausi järel pidas Gan meile loengu kohalikust ajaloost ja tupide legendaarsest riukalikkusest ning hoiatas, et me ei võtaks kohalike lora tõsiselt.

Muidu oli tupide mägismaa üsna igav, kõrgete mäetippude sisse on tehtud ohtralt kaevandusi ja suurem osa sealsest tööstusest ongi tegelikult saigutide teene, tupid elavad ikka neile harjumuspärasel moel hurtsikutes ja riigiabist. Mõnes mõttes paneb lausa pead vangutama, kui palju üks rahvakild on loobunud osalemast riigi üles ehitamisel.

Läksime rõõmuga tagasi alla rannikule. Tupide armetusega võrreldes on pealinn Dompani tõesti meistriteos. Hiiglama laiad ja noolsirged tänavad on rikkalikult valgustatud ja täiesti siledad, kuigi autosid sõidab neid veel vähe. Aga need üksikud, mis sõidavad, on ka tõesti uhked. On alles vaatepilt, kui tuliuus kabriolett kihutab üksinda mööda laitmatut kiirteed! Dompani südalinn on samuti luksuse ja ilu keskuseks, seal on vist kõigi Lääne tuntuimate butiikide ja brändide esindused ning nende ette on pargitud küll sportautosid, küll vägevaid maastureid. Väga peenelt riides, mandlisilmsed ja imekauni piimakohvivärvi nahaga iludused sädistavad tänavakohvikutes ja korraks võid arvata koguni, et oled sattunud New Yorgi hiinalinna või muusse taolisesse kohta. Ja need restoranid! Kui muidu piirdub saigutilaste tänavaköök pealtnäha ainult riisi, riisi ja veel kord riisiga, siis Dompani restoranides saab vist küll kõike. Meie maiustasime igasuguste mereandide, hailiha, eksootiliselt kõlavate loomapraadidega, imeliste maiustega ja… oh, seda kõike ei jõua ette lugedagi. Ei tasu vist kadedale eestlasele mainidagi, et Saiguti bonn on euroga suhtes 1200:1, nii et esmapilgul ehmatavad hinnad nagu 3000 bonni või 5600 bonni pole muud kui paar eurot. Kuidas kõlaks üks suure seltskonna tundidepikkune pidusöök, mille hind on paar eurot? Küsisime Ganilt kohalike palkade kohta ja ta vastas pikalt ja laialt, päris kõigest me aru ei saanudki. Vist on nii, et Saigutis kehtivad palgatasemed vastavalt inimese tublidusele ja ühiskondlikule panusele – päritolu ei loe üldse! Kui me nüüd õigesti mõistsime, siis vahva ja eesrindlik saigutilane võib kõva tööd tehes ja riiklikke kohuseid austades teenida kuus koguni miljon bonni, laisk ühiskonna parasiit ei saa kätte vist rohkem kui paarsada bonni. Võrdluseks: üks kauss riisi tänavamüüja käest maksab kümme bonni.

Kui Dompani on kaasaegse ehitustöö pärl ja sinna kerkib üha pilvelõhkujaid, siis väljaspool pealinna on selline mõnusalt põllumajanduslik ja retrohõnguline maa. Palju on vanu templivaremeid. Üks meie reisiseltsilistest luges telefonitsi Wikipediast, et Saiguti oli aastatuhandeid tagasi väga võimas kaubanduskeskus Hiina ja India vahel ning sinna kerkis väga erinevate usundite templeid, indialased ehitasid oma pühakodasid, hiinlased omi ja nii edasi. Küsisime Ganilt ka, mis varemed kuulusid mis usundile, kuid esialgse hämmelduse järel naeris ta südamest ning selgitas, et tegelikult on kõik templid ehitanud saigutid, kes kummardasid iidsel ajal igasuguseid jumalusi, enne kui nad president Tan Limi vanaisa ja teiste revolutsionääride juhtimisel tõukasid endal kaelast kolonialistide ikke ning jumalate orjamise. Enne Teist maailmasõda kutsuti Saigutit veel Uueks Flandriaks ja vihatud belglaste ehitatud hooned on tänapäeval võetud meelega kasutusele peamiselt sõnnikuhoidlate ja loomalautadena. Põlgus kunagiste isandate vastu on nii suur, et meiltki küsis Gan Pre kohe alguses, mis me belglastest arvame. Kui ütlesime, et meil on neist täiesti suva ja Brüssel on üks bürokraatiapesa, puhkes Gani näol õitsele see igavene saiguti naeratus ja sõprus oligi sõlmitud!

Mida siis Saigutis teha? Noh, kui Dompani kirevast ööelust ja klubidest ei piisa, siis ikka rand, rand, rand. Saigutis on imelised, veel üsna inimtühjad rannad (kus kohalikke ei kohtagi, kui jätta kõrvale jäätisemüüjad ja rätikute ning muu träni pakkujad). Ega rohkemat vist ei ihaldagi või kuidas? Hommiku ja päeva veedad läbipaistva mere kaldal kuldsel liival ja õhtuks lähed oma sarmika teejuhiga ööklubisse, kus võid proovida nii tuttavaid jooke kui kohalikku alkoholi, riisist kääritatud rambat, mis võtab üsna ruttu pikali… Võib-olla oligi see ramba või pika päevitamise süü, aga ega me suurt muud ei jõudnudki teha. Dompanis on küll võimas, mitmekorruseline Saiguti Kangelasrahva Muuseum, mis tutvustab riigi ajalugu ja saiguti hõimu pingutusi selle üles ehitamisel pärast laastavat kodusõda ning Gani palvel külastasime seda ka, aga nii palju infot läks kohati ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Lisaks on Dompanis kaasaegne, tipptasemel kergejõustikustaadion, sest Saiguti lootis korraldada 2017. aasta maailmameistrivõistlusi ja ehitas kähku nii staadioni kui uued metrooliinid, kuid kahjuks läks korraldamisõigus lääneriikide sobingu tõttu mujale. Mis teha, naeratavad saigutilased. Nad on harjunud sellega, et endised kolonistid kohtlevad neid ikka veel rämpsuna. Lohutasime neid, et eestlasena mõistame Saiguti rahvast suurepäraselt.
Tagasi koju suundudes heitsime lennujaamas veel viimase pilgu vuntsidega, isaliku Tan Lini hiigelpilgu all laiuvale, säravpuhtale ja valgusküllasele lennujaamale ning mõtlesime, et siin peaks küll olema turistimassid. Kiiskavate naeratustega teenindajad lettide taga lihtsalt väärivad seda – siin on tõesti õnnelike inimeste maa!

  1. No comments yet.
(will not be published)


Egokulturism is using WP-Gravatar