Archive for category Proosa

Koni (lühijutt)

Eelmisest sisenejast lahti ununenud välisuksest sisse tuhisedes märkas Tarmo koni. See oli jäänud püsima tahmast mustaks tõmbunud meekärge meenutavasse jalamatti, pool meetrit enne ust. Ilmselt oli selle lennutanud käsi kuulunud hooletult ruttavale kolleegile, mõtles Tarmo enne, kui talle jõudis viimasel hetkel kohale, et põleva suitsuga sisenemine pole vabariigi seaduste silmis sobilik, aga ennekõike – ennekõike! – mõjutaks see väga oluliselt suitsetaja mainet ülemuste silmis ja seda sõna otseses mõttes, kuna need silmad piidlesid sisenejaid mansardkorruse akendest, mis avanesid hiiglasliku fuajee poole, ja taolisesse panoptikoni sisenemine, mis oli nii arhitekti kui firma juhtkonna poolt loomulikult täiesti teadlik käitumine – vastavalt järjekordsele juhtimisteooriale pidi selline Suure Venna silmapaaride esitlemine kutsuma töötajaid koheselt korrale –, sundis selga sirgu lööma ka kõige vabameelsema suhtumisega alluvatel.

Read the rest of this entry »

No Comments

Singel (lühijutt)

Elus on vaja teha valikuid. Alati on olnud vaja. Mõned valikud on lihtsalt valusamad. Või olulisemad. Aga kui sul on valida, kas elada vaesuses või ohverdada üks päev, üksainus päev, et pere sissetulekuid suurendada – ja seejuures mitte narkootikume või oma keha müües –, kas sa teeks selle valiku?

Sest mina tegin. Ja ma ei kahetse seda.

Tõmbasin Singeli-nimelise äpi üldse abikaasa õhutuse peale. See on omamoodi jabur asi, ütles ta. Räägitakse, et kõige rohkem teenivadki just sinusugused õilsad, sooja südamega mehed, ütles ta. Käid äkki mingi neli-viis korda ära ja reis paradiisisaarele on olemas, ütles ta.

Põhimõte oli lihtne. Oled üksildane naisterahvas ja tahad, et su kõrval oleks kas või üheks õhtuks normaalne mees. Kes ei joo, kes peseb nõud ära, kes vaatab sinuga telekat ja hoiab sul kätt ümber. Ei mingit seksi. Tasu sõltub sellest, milline on mehe reiting ja kui kauaks ta jääb. Viiepunktine, vähemalt saja hindajaga mees viieks tunniks? Kakssada viiskümmend euri. Kõlab palju, aga see oli müstika, kui massiliselt oli Singelis naisi, kes otsisid endale kaaslast.

Read the rest of this entry »

No Comments

Asotsiaal (lühijutt)

Kõva koputus uksele. Ehmusin pisut, sest lugesin parajasti Gogolit ja mu mõtted olid 19. sajandi Venemaal. Pealegi istusin kott-toolis, mis oli kümne minuti eest täpselt paika settinud ja mul on nii ülimugav, et jätsin koguni lauale ununenud kohvitassi jahtuma – ja ma jumaldan kuuma kohvi! –, sest ei tahtnud ideaalset istekohta ära rikkuda.

Koputati uuesti. Ohkasin ärritunult ja panin raamatu kõrvale, tõusin kotilt, mis kaotas oma vormi, ja sammusin pahuralt esikusse.

„Jah? Kes seal on?“

„Avage. Politsei.“

Read the rest of this entry »

No Comments

Karlova vaim (lühijutt)

Mõnevõrra on kindlasti irooniline, et Vabadussõja lõpetamise ja rahulepinguga seotud linn sai Juunisõjas nii rängalt kannatada. Sõjad pole Tartu vastu olnud helded ja seekord hävines muuhulgas üks väheseid piirkondi, Karlova, mis maailmasõdades piirdus suhteliselt marginaalsete kaotustega – kui terve kvartali hävitamist Pargi ja Tähe ristmikul saab pidada marginaalseks. Võrreldes aga Juunisõja laastamistööga oli ühe kvartali kaotus tõepoolest pisike, seekord põletati ja pommitati lahingute käigus maatasa enam-vähem kogu Karlova. Ihaste ja Sõpruse sildadelt toimunud rünnakute koosmõjul muutus puust linnajagu hiiglaslikuks lõkkeks ja ei aidanud seal enam ükski suitsuandur ega tuletõke.

Read the rest of this entry »

No Comments

Häbipost (lühijutt)

Olin sel päeval pahas tujus. Tööl läks nii, nagu ta läks ja sõber, kellega pidime jooma minema, hüppas viimasel hetkel alt ära haleda sõnumiga, et tunneb end veidike tõbisena. Sammusin kontorist välja juba üsna tigedas tujus ja otsustasin, et kainena ma täna koju ei lähe. Aga kuhu minna?

Kõige lähemal oli töökohale muidugi see va Püssirohukelder, aga see ei olnud täna variant. Töökoha lähedus võrdus suure tõenäosusega kohata seal mõnd kolleegi ja vot see ei köitnud mind absoluutselt. Ent automaatpiloodiga on see nõme lugu, et pideval kasutamisel kärbuvad enda lihased ära ja nii avastasingi, et vaikimisi valiku maha kandmisel ei jäänud muud üle, kui kõndida Püssikast edasi ja jõuda Raekoja platsi nagu mingile ristteele neljapäeva ööl. Kõnnid paremale, lähed koju. Kõnnid otse, satud Ülejõele ja ükski normaalne inimene ei soovinud seda. Kõnnid vasakule, satud Zavoodi – see oli liiga ohtlik tee. Kutsuv ja sile, ääristatud lubadustega veeta väga mõnus õhtu – võib-olla isegi kahekesi ühes voodis –, aga ma olin piisavalt kogenud teadmaks, et Zavood on nagu heroiin. Eufooriale pole vastast, kuid seda hirmsam on sellest toibuda. Ainsaks raviks kataklüsmilise enesetunde vastu on kas uus laks või surm. Mõni väidaks, et vahet pole.

Read the rest of this entry »

No Comments

Head uudised (lühijutt)

Uhke oli vaadata neid elevil, energiast pakatavaid nägusid enda ümber. Me kõik olime kogunenud siia ruumi ühisel eesmärgil ja me kõik tajusime, et võib-olla olime alustamas midagi suurt, vahest isegi revolutsioonilist. Uus Facebook, uus Google – miks mitte? Apple sai alguse ju garaažis ja Microsoft psühhopaadi piinakambris, miks ei võinud meie uus portaal alata just sellest verevaesest, ohutult valkjast koosolekuruumist Tartu südalinnas ning jõuda lõpuks massiivse peakorterini näiteks Silicon Valley embuses?

Read the rest of this entry »

No Comments

Invasioon (lühijutt)

Ei läinud see pidu nii, nagu mulle oleks meeldinud. Juba toimumispaik, trendikalt tühi katusekorter mereäärses uusehitises, ei olnud selline kinnisvara, mida mina oleks ostnud. Mattvalgete kipsseinte vahele oli liimitud maha õhuke parketilaadne toode, hoolikalt õhukindlaks tehtud pakettaknad tagasid selle, et kogu selle saja ruudu peale ei olnud ühtegi grammi värsket hingust.

Aga ennekõike käis mulle närvidele sealne seltskond. Ise olin muidugi süüdi, et tulin, ega keegi käsi selja taha ei väänanud ja uksest sisse ei visanud. Facebookis konutades tundus kutse olevat veel üsna mõistlik, kuigi mingi sisemine kaitseingel hoiatas, et kutsuja oli ju pooltuttav ja tekst oli saadetud laiali vähemalt paarikümnele inimesele, mitte mulle isiklikult. Samas, kutsutute nimekirja vaadates tundus, et kolm-neli olid tuttavad näod, nendega oleks saanud vestelda.

Read the rest of this entry »

No Comments

Brooke ja Ridge (lühijutt)

Ridge hiilis tasakesi mööda villpehmet, ehkki aastakümnetega pisut viledamaks kulunud kastanpruuni vaipa mööda lähemale. Brooke ei olnud teda märganud ja magas sügavalt.

Tasahilju mööda vaipa. Uduõrnalt, peaaegu nagu sulgede peal.

Klaasist diivanilaua alt läbi, ettevaatlikult, et miski ei riivaks Milvi hoolika nühkimise tõttu ikka säravaid metalljalgu.

Päike langes läbi paksu tüllkardina ja põrkas vastu toa lugematuid kõverpindu. Kuldne sädelus joonis väikese punase diivani karvast katet, vanaaegse tumepruuni kummuti luitunud kontuuri, kõiki neid kümneid potsikuid, pudelikesi ja kreemitoose, millest Milvi ammutas lootust kaotamata veel keemilist abi, leidmaks endale meest, keda ei kohutaks naise kolmekohaline kilode arv.

Read the rest of this entry »

No Comments

Tõe ilmutamine inimesele, kes on oma silmaga näinud, mis siin linnas toimub (lühijutt)

Kõige tähtsam on muidugi see, et 1988. aasta suvel istusin ma kesklinnas esimest korda kohvikus Ahel Weingoldiga (passis olid massoonid määranud ta nimeks Märt Patrami, aga Ahel oli koodi läbi närinud), kellel arstid olid diagnoosinud inkoherentsuse. Me olime kohtunud läbi unenägude, mille vahendusel oli meile mõlemale ilmutanud ennast ingel Achilles, kes ilmus meile neljakümneaastase daamide suguorgani kujul, milles Ahel oli koheselt ära tundnud ühe barokse hoone – muidugi Raekoja – ja mina olin koheselt ära tundnud Viviani – tüdruku, kelle elu ma olin aastaid tagasi Elvas päästnud, kui teda ähvardas uppumine. Vahest viis just see meid Aheliga kokku, sest nii tähendusrikkaid unenägusid saadavad inglid ainult väljavalituile ja Achillese kinnitusel olime meie selle maailma päästmiseks Jumala poolt missioonile määratud. Ma mäletan, et meie esimene kohtumine Aheliga möödus usalduslikus õhkkonnas, kuigi mind häiris algusest peale väga minu võitluskaaslase inetu komme närida oma punakate vurrude pikki otsi, mis langesid tema suure nina alt otse üle huulte ja mida oli seetõttu ilmselt väga mugav närida – kui sul paremat teha polnud. Tegelikult häiris ilmselt Ahelit küll jälle minu komme põrnitseda ainiti teiste inimeste silmi, kuna ma tahtsin kindel olla, et nende silmade taga ei ole mingit masinavärki, mis paistaks läbi iirise nagu kardina (ma olin aastaid kasse püüdnud ja nende silmade tagant hammasrattaid leidnud), sest mind oli juba 1977. aastal teinud valvsaks see palgamõrtsuka katse mind Tartus mõrvata. 1977. aastal olin ma avastanud koletu salaplaani, mille keskmes oli „Kapetingi“ nime kandev grupp, kes kontrollis kommunistlike parteide kaudu kogu Nõukogude Liitu ja ilmselt ka teisi riike, kus NSVL oli väga kavalate skeemide abil upitanud pukki sadu (kui mitte tuhandeid) nukurežiime, kes kõik musitasid Kapetingi saapaid. Tegelikult oli minu avastus äärmiselt juhuslik ja puhas kokkusattumuste asi, mille kõige huvitavamaks hetkeks oli see, kui ma oleks peaaegu Kaubamaja ees bussi alla jäänud ja ingel Achilles mind viimasel hetkel hoiatas. Ma olin korraks ühenduses Jumala enda mõttega ja see valgus tuli läbi minu nagu lambist ja näitas ära kogu ümbritseva maailma saladused, täpselt nagu röntgenikiired, ja siis ma nägingi Kaubamaja keldrisse läbi seinte ja seal istusid punaselt hõõguvad kogud ja ma sain koheselt aru, et see õige asi ei ole. Siis ma tegingi näo, et ma lähen Kaubamajja midagi ostma ja hiilisin galanteriikaupade leti tagant olevast uksest sisse ja kõndisin trepist alla, otse salajase ukse taha kuulama. Siis ma kuulsingi esimest korda midagi sellist, mis pani mind üle terve keha värisema.

Read the rest of this entry »

No Comments

Lastega kodus (lühijutt)

„Ohoo, kes täna välja sai!” hüüdis Herman pilklikult, kui ma kõrtsi astudes teretasin ja külmast õhetades mantlit lahti nööpisin.

„Nojah, täna õnnestus,” pobisesin ma ja istusin sõprade kõrvale lauda.

„Kuidas siis nii hästi läks?” uuris Daniel. Sarkasm oli põhjendatud, kuna ma polnud tõesti mitu kuud näole andnud. Oli ka põhjust. Enne oli lapsi üks, siis oli kergem väljapääsu leida, nüüd oli neid kaks.

Read the rest of this entry »

No Comments

Tõekuulutaja (lühijutt)

Tundsin kord üht meest, Marko Pullen oli tema nimi, kellel oli kombeks täiesti suvalistel hetkedel öelda pealtnäha absoluutselt juhuslikke asju. Ja erinevalt Švejkist polnud tema ütlused eelnevaga isegi kaugelt seotud. Tema sõbrad olid küll sellega mõnevõrra harjunud, kuid tundsid siiski ebalust, kui Marko lõpetas järjekordse seltskondliku vaikushetke või teema vaibumise mingi taolise teadaandega nagu: „Assyrinska jalgpalliklubi Rootsis ongi saanud oma nime kohaliku süüria kogukonna järgi.“ Markol oli heidutav komme sellise lause järel vaadata sõpradele sügavalt, justkui usalduslikult silma ja lisada paljutähenduslikul häälel veel näiteks: „Üks nende mängijatest lasti ööklubis maha.“

Read the rest of this entry »

No Comments

Loto (lühijutt)

Minu naise juures oli palju asju, mis mulle närvidele käisid. Osaliselt olid mõned neist põhjendamatud. Lihtsalt ei tea, miks, aga käisid närvidele. No näiteks see, kuidas tal oli komme lubada, et hakkab süüa tegema ja siis võttis pliidi juures telefoni näppu ja lämises kogu selle vaaritamise aja oma sõbrannade või emaga. Iseenesest ei oleks pidanud ju mind häirima, eks, söök sai valmis nii või naa, aga käis närvidele. Ma tean, tehniliselt oli ta tubli naine, kodutööd olid – pärast minupoolset näägutamist – tal lõpuks kõik tehtud, kapp oli süüa täis, minu raha eest muidugi, aga mis siis. Voodispordis tubli harju keskmine. Selles mõttes polnud hullu midagi. Aga lihtsalt olid mõned asjad ja ma ei saanud midagi parata ja ma ei kavatsenud seal midagi taluma ka hakata, käisid närvidele ja kõik. Näiteks see lotovärk.

Read the rest of this entry »

No Comments

Esimese öö õigus (lühijutt)

Ehkki Pudija küla rahvas ei saanud paljudes asjades ühise nõu peale, olid kõik valmis tunnistama, et Pordu peretütar Liis ja Tagajärve perepoeg Villem olid üks äraütlemata kena paar. Küll oli lust vaadata, kuidas nad kahekesi koos kirikusse sõitsid, Liis kaunisti riides nagu pühapäevane lilleklump, Villem toredas mustas kuues, mis harjatud hoolikamalt kui mõisa hobune. Kogu küla hõiskas, kui õpetaja kuulutas nad kantslist maha ja pulmad pidid toimuma juba tuleval pühapäeval. Read the rest of this entry »

No Comments

Õnnelike inimeste maa (lühijutt)

Saiguti on päikeseparadiis. See sai meile selgeks juba esimesel päeval, kui hommikul astusid Saiguti uhkes ja võimsas uues lennujaamas lennukist maha kahvatud ja virisevad eestlased, kes õhtuks olid saanud peale juba ilusa jume. Ja nägudele oli tekkinud samasugune püsinaeratus nagu kohalikel! Read the rest of this entry »

No Comments

Nõudmiste täitmise korra täitmise reglemendi korrast (lühijutt)

Valimiste järel ootas Agrikultuuriministeeriumi alla kuuluv Agrikultuurse Teabe Arhiveerimise Toimkond (ATAT) arusaadavalt, et ülekaalukalt senist koalitsiooni võitnud vastne partei Uus Kord toob värske ministri näol muudatusi ka ATATi töös. Mitte, et asutus oleks töötajate tagasihoidliku hinnangu kohaselt vajanud ümberkorraldusi, aga väike tuulutus kulus iseenesest ära. Peadirektor unistas salamahti võimalusest laiendada toetuste kontrollimehhanismi täiustamise osakonna liikmeskonda, raamatupidajad vajasid – nagu alati – lisajõudu, autopark koosnes peamiselt ajast ja arust, mitu aastat vanadest sõidukitest. Read the rest of this entry »

No Comments

Egokulturism is using WP-Gravatar