Egokulturism

Eestit tiritakse kisast ja rabelemisest hoolimata euroopalikku mõttesfääri. Sinna, kuhu Lääne-Euroopa riigid jõudsid kusagil 70ndatel-80ndatel. Eesti õnneks ja õnnetuseks (koos teiste Balti riikidega) on see, et me peame jooksjate riviga liitumiseks tegema üsna meeletuid spurte, mis tõmbavad hingetuks. Nii otseses kui kehakultuurilises mõttes.

Eestlane on pidanud nüüdseks viieteistkümne aastaga tegema läbi sellise kultuurilise arengu, mille endised koloniseerijad teostasid viiekümne, kui mitte saja aastaga. Ebalevalt idanema hakanud idee inimolendite võrdsusest, mida hakkas jõudsalt toitma suurenenud reisimisega saadud isiklik kogemus ja (juba oma olemuselt üpriski demokraatliku) teadusliku mõtlemise võidukäik, viis selleni, et ennast maailma kauneimaks taieseks pidav valge, pragmaatiline, heteroseksuaalne, kristlik, akadeemilise hariduse saanud mees julges kõhklevalt möönda, et vahest ei pea ta tingimata olema parem kui teised. Vahest ka naistel on õigust täpselt samadele hüvedele, mis meestel. Vahest ka mustanahaline inimene on homo sapiens, mitte naljakas, šimpansi ja “tõelise” inimese vahel olev lüli. Vahest ka tuhandeid aastaid vanad idamaised religioonid võivad sisaldada mõtlemapanevat tarkust ja sisekaemust. Vahest ka Austraalia põliselaniku teadmised pealtnäha elutu kõrbe kohta väärivad õppimist.

Vahest me kõik alustame võrdsete elualgetena.

Nii radikaalne tees ei saanud muidugi koheselt igale poole jõuda. Mõni uskus sellesse kaljukindlalt, teine naeris seda välja ja eelistas toetuda eilse päeva autoriteetidele. Iga muutus jagab ühiskonna kolmeks (kohesed toetajad, ajapikku toetajaks saavad ja põhimõttelised eitajad) ning see jaotus on ka inimeste võrdsuse puhul igas ühiskonnas säilinud - kuigi proportsioonid on aja jooksul muutunud ja igas kultuurirakukeses erinevad.

Lääne-Euroopa kultuurirakkude kolmikjaotuses tundub inimeste võrdsuse toetajate arv olevat nüüdseks saavutanud teatud mõttes oma lae. Hollandi, Saksa, Prantsuse, Taani, Suurbritannia jt integratsioonikogemused on andnud küllaldaselt küttematerjali nii võrdsuse tulihingelistele pooldajatele kui vastastele. Ühest küljest on rahvaste rändamise parimad näited tõestanud seda, et ka mujal mandritel elab toredaid, intelligentseid ja töökaid inimesi. Teisest küljest on rahvaste rändamise halvimad näited tõestanud seda, et ka mujal mandritel elab nõmedaid, rumalaid ja kuritegelikke inimesi.

Üha enam on julgust kogunud need, kes eelistavad monotoonseid, puhtaid kogukondi, kus kõik räägivad oma keelt ja tunnevad oma tavasid. Üha enam ajab kirevus marru neid, kes tunnevad uhkust oma traditsioonide üle. Kohati on vastumeelsus mosaiigi vastu mõistetav - muutused tulevad liiga kiiresti ja avalikkuse valmisolek teiste kommetega leppida on Euroopas saanud väga tugeva löögi, kuna iga inimese kannatusel on piir. Praktiliselt igaüks on nõus teatud määral teistele vastu tulema (lihtsalt vastutuleku distants on väga erinev), aga sellele peab järgnema ka teise poole vastutulek. Kahjuks on näiteks radikaalse islami esindajad praeguseks juba tugevalt kahjustanud moslemite šanssi Euroopas armastust ja austust leida.

Minul isiklikult ei oleks midagi selle vastu, kui Tartu tänavapilti kuuluksid väljastpoolt Euroopat tulnud isikud. Küll aga saaks minu sallivus otsa seal, kus moslemid nõuaks õigust tappa oma “kurjale teele” läinud tütreid või õigust sundida naisi burkat kandma (vabatahtlik kandmine on teine asi). Ja juba ongi tekkinud probleem.

Tunnistan ausalt, et mulle meeldiks elada multikultuurses Eestis, kuna minu reisikogemused Euroopas on pigem lagundanud ideed stereotüüpsetest rahvustest ja riikidest. Prantslased ei pea olema triibulises särgis, akordioni ja sarvesaia ning baretiga, minu jaoks on prantslane ka näiteks jalgpallur Zinedine Zidane. Kas ta on prantslane ka Jean-Marie Le Pen’i jaoks, on juba iseküsimus.

Ja vot see iseküsimus tekitabki konflikti, sest kuigi ma hr. Le Pen’i ei tunne, annavad tema poliitiline platvorm ja avalikud ütlused mõista, et Le Pen’i arvates oleks Zinedine Zidane pigem alžeerlane ja tema koht on Alžeerias. Ja ka mustanahalise Pariisi äärelinna elaniku koht on Senegalis või Elevandiluurannikul või Malis või kust iganes tema esivanemad ka tulnud pole.

Täpselt samamoodi on Eesti inimesi, kes oleksid väga rõõmsad kui meil oleks rohkem teiste kultuuride esindajaid. Ja on inimesi, kellel juba venelased ajavad karvad turri.

Eesti jaoks muudab tänapäeva olukorra keerukaks see, et alles eurooplased utsitasid meid olema tolerantsemad ja avatumad (nagu nad ise üritasid olla), ent vaid mõned aastad hiljem hakkas Lääne-Euroopast tulema hoopis teisi signaale. Holland ei olnud enam järsku elav tõestus, et täielik sallivus on tulevik. Prantsusmaal selgitasid seni “nähtamatud” mustanahalised ja araablased, et nende tulevik on hetkel vastuvõetamatu. Saksamaal on (hoolimata sõjajärgse põlvkonna meeleheitlikest unustamiskatsetest) uuesti lehvimas minevikust tuntud haakristiga lipud.

Mitteametlikult ei ole sallivus enam tee ihaldatud õndsa tuleviku poole. Mitteametlikult ütlevad mõned vihased valged hollandlased, prantslased, sakslased, itaallased, inglased, et integratsioon on paha. Et siis tulevad moslemid ja neegrid ja kaovad jõulud ja turvalisus. Et ühel hetkel ei ole Euroopas enam mõnus olla.

Eesti on segaduses - esimeste signaalide kuulajad tahaksid siiski uskuda, et seni nähtud Euroopa on mõõtmatult parem, kui enne. Teiste signaalide kuulajad tahaksid uskuda, et Eestil on veel võimalus pääseda vähem võrdsete olendite sissetungist.

Kuidas sa nüüd seletad eestlasele, et me kõik oleme siin maailmas võrdsed? Kuidas sa seletad seda nendele noormeestele, kes kannavad nöörsaapaid, mundripükse ja musta jopet ja kes pügavad oma juuksed väga lühikeseks? Kuidas sa peatad selle protsessi, mis on hakanud vaikselt Euroopas ringi hiilima ja sosistab ebalevatele eurooplastele kõrva: “Ole ettevaatlik, sõber. Sinu külalised ei ole tulnud sind austama, nad on tulnud sinu sööki varastama ja sinu tütreid noolima ja sinu kombeid narrima. Nad tahavad, et sa kummardaks nende jumalaid ja õpiks ära nende keele. Sinu kodu ei ole enam sinu kodu, see on nüüd nende kodu ja sina ei tohi selle üle kaevata”?

Kas on veel kindel, et kõik inimesed on võrdsed või on kõik otsustanud ära, et nemad on võrdsemad kui teised? Et nemad põhimõtteliselt keelduvad teisi austamast ja teistele vastu tulemast. Et võõrustajal pole enam kohustust teha oma külaliste elu heaks ja külalistel pole enam kohustust austada võõrustaja kombeid ja koduruumi.

Kas saabub varsti aeg, mil Pax Americana hakkab tähistama ainult ülekaalulist ameeriklast ja kaua üksteisele naeratanud naabrid haaravad lõpuks kirve?

Annaks teadus/Jumal/jumalused, et ma kunagi 50 aasta pärast ei vaataks seda teksti sama nukralt nagu siis, kui ma loen täna 1939. aasta artikleid, kus lootusrikkalt räägitakse veel võimalusest omavahel läbi saada.