Egokulturism

Ma kuulen hämmastusega sellisest ideest nagu lastetusmaks. Kuidas palun? Kui see idee on tõesti päevakorral, siis ma soovin kindlasti ka seda, et riik viiks sisse rumalusmaksu, et karistada neid, kelle ajutegevus on ilmselgelt piiratud.

Juba laul “Maa tuleb täita lastega” ajab mulle külmavärinad peale ja asjaolu, et meil on olemas rahvastikuminister, kelle peamiseks tööks on suurendada iivet (khmm), tekitab minus õudust.

Kuidas on võimalik, et arukad inimesed suudavad nii põhjalikult põhjusest mööda vaadata? See, et Eestis sündis (sünnib?) vähem lapsi kui vaja, ei tulene mitte sellest, et eestlasi ei sunnita piisavalt paljunema. See tuleneb minu arust sellest, et eestlasi sureb märksa rohkem kui vaja.

Eesti meeste keskmine eluiga on endiselt koomiliselt lühike ja selle põhjuste ilusaimaks sümboliks on Grillfest. Alkoholi võib tarbida ka märksa rahulikumalt, liha ei ole ainus vajalik toiduaine ja õllekõht näitas rikkust ja uhkust ainult sel ajal, kui talumehel tuli talveks endale rasvavaru kasvatada, et mitte veebruariks ära surra.

Eesti naiste eluiga võib olla vähe respektaablim, kuid selle põhjuseks on pigem antud laiuskraadi naiste loomupärane kangus ja harjumus teha raskeid kodutöid, mis karastavad tervist. Paljud eesti mehed ei pea enam põllul kündma, metsas puid langetama, karuga maadlema või põllukive tõstma. Eesti naised peavad endiselt põrandaid küürima, pesukaussi tõstma, leemekulpi liigutama jne. Puhas trenn, mis hoiab vormis.

Seda esiteks. Teiseks on muidugi küsimus ka elutingimustes. Võib öelda, et tarbijaühiskonnas tuleb enne vanainimeste asjaga tegelemist endale kogu eluks vajalik kaasavara hankida. Kuhu sa muidu oma lapsed paned, kui sul pole eluaset ja piisavat tagavara maimukeste üles kasvatamiseks? Üks sotsialistliku elu vooruseid, mida mõned veel pisarsilmil mäletavad, on sotsiaalsete teenuste tasuta pakkumine riigi poolt. Noorte perede toetamine on kindlasti üks asi, mis paneb paljusid noori mõtlema selle peale, et raha teenimise asemel võiks ju vabalt ka lapsi teha.

See aga viib kvantiteedi juurde. Kas rohkem lapsi on tingimata parem? Teatud riigimehhanismide jaoks kindlasti – keegi peab ju pensionäride pensioni kinni maksma ja kui pensionäre on rohkem kui töötajaid, on karja hulka hiilinud kuri. Samas tähendab väga suur noorte ja laste arv tavaliselt ühiskonna puhul ka ühte teist asja: madalat elukvaliteeti. Kõige rohkem lapsi kipub tänapäeval olema riikides, kus elukvaliteet on suisa kohutav. Lapsed on seal tihti sõna otseses mõttes mitte ainult silmarõõmuks, vaid ka kapitaliks. Üks korralik, turske poisslaps on hea töömehe eest, tüdruk aga pigem kuluallikaks. Tuleb teist ju kuidagi koos kaasavaraga maha mängida ja kust seda viimast võtta. Tuletan meelde, et Hiinas ja Indias on väidetavasti suur probleem tütarlaste soovimatu sünniga – st. tüdrukute eluiga olevat ülimalt lühike.

Eestis on olukord hetkel selline, et iive peaks olema hakanud tasapisi tõusma ja mõned poliitikud pühivad kindlasti liigutusest silmi. “Noh, olen teinud oma töö.” Tegelikult on asi muidugi natuke teistmoodi. Pigem on põhjuseks parem võimalus perelaenu võtta ja niiviisi oma perele algus panna.

Hea küll, iive iibeks ja eestlus eestluseks. Ma mõistan, et selle maa keel ja meel peab alles jääma, kuna see on kuradi lahe, et taoline väike rahvakild on raevuka ülbuse ja enesekeskusega suutnud ennast säilitada. Üle kogu maailma vaagub hinge mitmeid vähemalt sama lahedaid rahvaid (kasvõi liivlasi), kes vääriks samuti oma riiki, keelt ja mainet maailmas.

Aga see ei tähenda, et ühe rahva säilitamiseks tuleb hakata rumalat juttu ajama. Nagunii on jutt puhtast eestlasest alati väga kahtlane. Minu enda esivanemate seas on päris mitu tegelast, kes ei ole mitte eestlased. Ise olen sündinud Tartus ja minu vanemad on sündinud Ida-Virumaal, samuti eestlastena. Samas on juba neile eelnev põlvkond tunduvalt kirjum. Tahan, olen olenevalt olukorrast eestlane. Tahan, võin ameeriklaste eeskujul hakata seletama, et ma olen 1/4 see või 1/8 too.

Kui ma kuulan mingeid rassipuhtuse teoreetikuid või “välismaalased välja!” härrasmehi, siis kipub käsi sirutuma Eesti ajaloo järele. Minus on mitte-eestlaste verd, sinus ja temas samuti. Lisaks sellele olen mina tehniliselt Ugandi kodanik, vanemad aga hoopis Alutagusest. Või siis oleme me vanematega sissetungijad liivlaste maal. Mõned suguvõsad on suutnud täiesti puhtaks jääda, enamus mitte. Kes meist siis riigist lahkuvad? Kust me piiri tõmbame?

Lisaks liigitan ma rumala jutu alla ka selle, et eestlane ei tohi abielluda välismaalase või – hoidku Taara – venelasega. Mis muidu niimoodi meie rahvast saab? Mis saab, mis saab, sama asi mis eile. Tulevad minusugused või sinusugused, erineva välimuse ja temperamendiga – lõpuks ikkagi Eesti kodanikud. Ja, kurat võtaks, gospodin Aleksander Sergejevitš Puškin oli mustanahalise etiooplase järeltulija ja ometi on venelased uhked tema loomingu üle. Ja mitte ainult loomingu, vaid ka tema vaarisa üle, kes juhtis vägesid prantslaste vastu.

Ja mis keeleoskusesse puutub, siis siin tuleb meil, eestlastel, kõva töö ära teha. Ma olen kohanud paljusid noori venelasi, kes oskavad vapralt kasvõi natuke eesti keelt. See on neist väga armas ja näitab seda, et noortel pole eesti keele vastu midagi, kui me seda neile vastikuks ei muuda. Kommentaarid a’ la “Sina, venku, kao Moskvasse” ei ole see trikk, millega Tartus või Tallinnas sündinud Eesti kodanikku motiveerida.

Selge see, et Eesti Vabariigi keelt peab oskama, kasvõi natuke. Küll aga ei tohi lintšida neid, kellel puudub keeleanne. See, kui inimene ei oska ka peale mitukümmet aastat seda keelt, ei tähenda, et ta ei ole proovinud. Isiklik kogemus.

Mida ma siis kokkuvõttes öelda tahan? Seda, et eestlased ei kao veel kuhugi, kui nad vaid lõpetaksid iseenda massilise tapmise. Iivet ei saa tõsta riigi poolt peale surutud kohustusliku paljunemisega, vaid lastesaamise sotsiaalsete tingimuste lihtsustamisega. Ja jutt sellest, et eestlane peab olema blondide juuste või murumütsiga, on hale reaalsuse eitamine. Eestlane on ugri ja ugri sööb teisi. Võtab nende laulud, söögid ja riided, paneb kamaluga kama ja pekki sekka ja kiidab, et küll on hea olla eestlane.

PS. Selle jutu on kirjutanud põline eestlane, kes valdab suurepäraselt oma emakeelt ja kellel on tumedapoolsed juuksed ning võõrapärane nimi.